Teine vildakas lähtekoht on liberaalse demokraatia eestvõitlejate pidev rõhumine euroopalikele väärtustele. Meil on euroopalikest väärtustest väga erinev arusaam. Euroopa Liit ei võrdu Euroopaga, veel vähem esindab tõelisi euroopalikke väärtusi. Pigem vastupidi: euroliidu avatud immigratsioon on Euroopa rahvuste vaenulik, homoagenda on traditsiooniliste kristlike väärtuste vaenulik, ka perekonnavaenulik. Brüsseli pöörane tsentraliseerimissurve on Euroopas traditsiooniks olnud rahvuslikke ja regionaalseid eripärasid ning konkurentsi tasalülitav, mis tähendab, et jõhkralt tasalülitatakse neid nähtusi, mis on sajandeid Euroopat edasi viinud. Meil ei ole kokkuleppekohta globalistlike väärtustega, nimetagu Kaljulaid neid pealegi tähendust kaaperdavalt euroopalikeks.
Kolmas vildakas lähtekoht on mõtteviis, nagu saaks Eesti rahvusriik eksisteerida hargmaiselt ning Eesti riik – mis Kaljulaidi nägemuses ei pea üldsegi mitte olema peamiselt eestlaste riik – saab tagada sotsiaalsed hüved ja hariduse kõigile neile, kes siit on ära läinud. See on vastuolus aastasadu eksisteerinud arusaamaga riigist. Riigi toimimiseks peab olema territoorium, rahvas ja suveräänne valitsus. Selle viimasega on meil nagunii kehvasti, sest globalistid ei hooli suurt suveräänsusest – ka praeguse kõne läbivaks noodiks oli ind allutada end rahvusvahelistele organisatsioonidele.
20. august on sobiv aeg tõdeda, et suveräänsust saab taastada. Aga kui rahvas laiali jookseb, siis teda on küll kerge asendada, ent väga raske tagasi saada. Ometi peaks kogu Eesti riigi energia olema keskendunud sellele, et eestlased tahaksid elada, töötada, lapsi kasvatada Eestis. Ja sellele, et laia maailma läinud eestlased tahaksid siia tagasi tulla. Inimesed on seotud territooriumiga, digirevolutsioon seda ei muuda.
Kommentaarid