Puudega mees pole oodatud ühelegi perekondlikule sündmusele, tema lapsedki on isast võõrdunud
Pimekurt: „Erivajadusega, järelikult loll? Saage üle oma eelarvamustest!“
„Erivajaduse tõttu on mul äärmiselt raske teiste inimestega suhteid luua. Ma tunnen, et minuga läbikäimist häbenetakse,“ usub pimekurt mees olevat põhjuseks, miks nii omad kui ka võõrad teda tõrjuvad.
Kohtumine Liivariga on kokku lepitud Tartus Vabaduse pargis. Teadlikult või mitte, kuid Liivar seisab mind oodates täpselt samas asendis nagu langenud sõduritele pühendatud Kalevipoja mälestusmärk tema selja taga. Ainult mõõga asemel on valge kepp ja pilk nukker.
Liivar ei kuule ja on peaaegu pime, tema emakeeleks on viipekeel. Meil kahel aitab omavahel suhelda tõlk. Enne, kui tervituseks mehe käe haaran, palun tõlgil talle enda saabumisest märku anda. Jälgin imetlusega tõlgi lumivalgete kinnastega kaetud käsi, mille sees olevad sõrmed vilunud nobedusega info Liivarile edasi annavad.