Kuidas ära tunda, et kilpnäärmega on midagi valesti? (1)

Regionaalhaigla endokrinoloogia ülemarst Anu Ambos selgitab, et kilpnäärme peamine ülesanne on toota kilpnäärmehormooni. Seda vastavalt organismi vajadusele. Kilpnäärmehormoon on omakorda oluline südame- ja ajutegevuseks, sooletalitluseks ja samuti reguleerib see kehas sooja tootmist. “Lapseeas on kilpnäärmehormoon oluline nii füüsilises kasvamises kui vaimses arengus,” lisab arst. Kui aga lastel esineb kilpnäärmehaigusi harva, siis täiskasvanute seas on kilpnäärmega seonduvad tõved üsnagi levinud, eriti naisterahvastel. 

Vaevusi hakkab kilpnääre põhjustama kas hormooni ületootmise või puudujäägi korral. “Ületalitluse puhul tekib kaalulangus, südamepekslemine ja rütmihäired, kuumatalumatus või isegi väike palavik. Higistamine, pidev ärevus ja tujukus, unehäired, käte värisemine ja kõhulahtisus,” ei taha Ambose loetelu lõppeda. 

Arst lisab, et kilpnäärme alatalitluse puhul on kõik sümptomid aga vastupidised – kehakaal tõuseb, süda lööb aeglaselt, tekivad külmakartus, kõhukinnisus, naha kuivus, patsient muutub uniseks ja apaatseks ja tekivad tursed. Kui häälepaelad üles paistetavad võib ka hääl kärisevaks muutuda. “Kui kilpnääre oluliselt suureneb, võib see põhjustada survetunnet kõri piirkonnas, äärmuslikel juhtudel võib kilpnääre ahendada hingetoru ja põhjustada hingamisraskusi,” ütleb tohter. 

Haige kilpnääre kiirendab vananemist

Ambos toob välja, et laialt levinud on kahte sorti kilpnäärehaigused: sõlmelised muutused kilpnääres ning autoimmuunsed haigused. Viimane tähendab, et organismi immuunreaktsioonid toimuvad oma organismi vastu, rünnates võõrühendite asemel iseenda rakke ja kudesid. 

Tohter hoiatab, et ravimata kilpnäärme ületalitlus võib põhjustada südame rütmihäireid ja seeläbi süveneb ka südamepuudulikkus. “Eelkõige on sellest ohustatud vanemaealised patsiendid, kellel juba eelnevalt on süda haige,” toonitab Ambos. “Ravimata kilpnäärme alatalitlus muudab kujundlikult väljendudes inimese kiiresti vanaks – kiireneb veresoonte lupjumine, halveneb mälu, hõrenevad juuksed, tekib kõhukinnisus jne. Kehas peetuv vedelik koormab südant ja kujunev aneemia häirib kudede hapnikuga varustamist.” 

Perearst suunab patsiendi endokrinoloogile kolmel juhul: kui on tekkinud kilpnäärme ületalitlus, kui on kahtlus kilpnäärmevähile või kui kilpnääre on kasvanud väga suureks ja vajab lõikust. “Talitlushäireta autoimmuunse kilpnäärmehaiguse või sõlmelise kilpnäärmega patsienti võib perearst ise jälgida. Samuti tuleb perearst enamasti toime kilpnäärme alatalitluse raviga,” sõnab doktor Ambos. 

Millised analüüsid aga kilpnäärmehaiguse diagnoosimiseks tehakse? “Esmalt tehakse patsiendile vereproov, et määrata veres kilpnäärmehormoonide sisaldus. Autoimmuunset kilpnäärmehaigust aitavad diagnoosida veres määratavad antikehad. Kilpnäärme suurust ja sõlmelisi muutusi näitab ultraheliuuring. Kui on kahtlus kilpnäärmevähile, tehakse kahtlasest sõlmest peennõelabiopsia ja võetakse materjali tsütoloogilisteks ehk rakutasandil uuringuteks,” räägib doktor. Ta rahustab aga, et kilpnäärme pahaloomuline kasvaja on harvaesinev.