Meeldetuletus: talvel pane kukkudes esmalt haiget saanud kohale külma peale (1)

Leho Ripsi sõnul on kõige levinumad talvised sporditraumad suusatades või uisutades kukkumine ning jala või randme ära löömine. Ka mäesuusatamisel ja lumelauaga sõitmisel võib end kergesti vigastada, kuid seda tohterdavad eelkõige välismaised arstid – peamiselt käiakse ekstreemsporti harrastamas välismaal.

Valuvaigisti võib paranemist takistada

„Talvisel ajal sportides ja viga saades tuleks spordiüritus kohe ära lõpetada ja liikuda soojadesse ruumidesse, kus saaks ennast ära pesta ja vaadata, mis toimub. Peale selle tuleks külma peale panna,“ juhendab Rips. Ta toonitab, et haiget saanud koha peale asetatav asi peaks olema kindlasti külm. „Sooja peale panemine ei ole väga adekvaatne, sest külmakoti mõte on ikkagi vähendada vigasaanud piirkonnas verevalumi suurust ja turset ning seeläbi traumajärgset põletiku ulatust,“ selgitab ortopeed.

Kas võtta ka valuvaigisteid, jätab Rips igaühe enda otsustada. „Mina ise pole valuvaigistite pooldaja, sest sel on omad negatiivsed toimed paranemisel. Lühiajaliselt võib aga seda valu maha saamiseks kasutada,“ sõnab ortopeed. Ta nendib, et õnneks Eestis nii massiliselt valuvaigisteid ei kasutada kui nii mõneski kohas mujal maailmas.

Ka koduapteeki tuleks täiendada talvistele sporditraumadele mõeldes. „Olemas võiksid olla erinevad külmageelid või külmakotid. Kui jalg on marraskil, siis on abi sidemetest ja plaastritest, Gutaseptiga saab haavad puhastada,“ räägib Rips. Ta lisab, et tegelikult ei peagi alati marrastuste ja haavade peale plaastrit panema, sest need paranevad vabas õhus kiiremini.

Kui jäset liigutada ei saa, mine traumapunkti

Kui jääb mulje, et vigastus on tõsisem, tuleks kohe minna traumapunkti. „Arsti poole tuleb pöörduda, kui ei ole võimalik jäset või kätt liigutada või on see teise kujuga, näiteks suuremaks läinud. Need on asjad, mida ise ravida ei saa,“ selgitab ortopeed. Traumapunktis saab arst juba hinnata, kas on vaja lahastada, opereerida või midagi muud teha.

Sellega seonduvalt toob Rips välja kaks põhiviga, mida traumade puhul tehakse: hinnatakse see üle ja alahinnatakse, eeldades, et midagi pole eriti juhtunud. „See polegi niivõrd seotud inimeste tegutsemisega, vaid valuläved on erinevad. Ühe inimese valulävi on niivõrd madal, et väike valu on juba alarm ning joostakse EMOs kõigist mööda selle nimel, et saada teada, mis toimub. Teisel võivad olla kõõlused katki, aga ta ei lähe kohe arstile, sest ei tunne eriti midagi,“ nendib Rips.

Palju peaks pärast vigastust jääma uue treeningu või füüsilise aktiivsuse vahele, jätab Rips lahtiseks – nimelt sõltub see väga palju saadud vigastusest ja spordialast, mida harrastatakse. „Kui keegi kukub selili, lööb küünarnuki ära ja tekib väike sinikas, siis ei takista see näiteks uisutamist. Samas, kui vigastus on raskem, inimene lonkab või käsi ei liigu, peaks minema füsioterapeudi juurde, kes aitaks taastuda,“ sõnab Rips.