Hambaarst selgitab: mis juhtub, kui jätta protees panemata? (4)

Sakala hambaravi proteesiarsti dr Kaja Kiige sõnul tasub proteesi paigaldamist hakata kaaluma vahetult pärast hamba eemaldamist ideaalis isegi enne seda. “Pärast hamba väljatõmbamist hakkab hambaid ümbritseva luukoe maht muutuma ning hambad hakkavad oma kohalt nihkuma,” ütles dr Kiige.

See tähendab, et kui jätta hamba eemaldamise ja proteesi paigaldamise vahele liiga pikk aeg, ei pruugi proteesi paigaldamiseks suuõõnes enam piisavalt ruumi olla. Seetõttu soovitab dr Kiige juba enne hamba väljatõmbamist sobiva proteesi paigaldamine hambaarstiga kokku leppida. “Kuna on nii palju erinevaid variante hammaste parandamiseks ja asendamiseks, leiame nii füsioloogiliselt kui rahaliselt sobiva proteesilahenduse kõikidele patsientidele,” kinnitas proteesiarst. 

Eri tüüpi proteesid

Proteesimine on protseduur, kus hambaarst asendab hamba või selle osa laboris valmistatud konstruktsiooni ehk proteesiga. Proteesitüüpe võib jaotada kaheks: suust eemaldatavateks ja suust mitte-eemaldatavateks proteesideks. Kaja Kiige sõnul sõltub proteesi valik nii patsiendi vajadustest kui ka võimalustest. “Üldiselt on suust eemaldatavad proteesid odavamad, kuid neid peab tähelepanelikumalt hooldama ning need võivad olla patsiendile ebamugavamad kui mitte-eemaldatavad proteesid. Samas on viimaste eluiga aga pikem,” ütles dr Kiige.

Suust eemaldatavad proteesid

Suust eemaldatavaid proteese leidub kolme tüüpi ning seejuures on neid võimalik paigaldada ka neile, kelle üla- või alalõuas pole enam ühtegi hammast. Kõige odavamad suust eemaldatavad proteesid on plastmassbaasisega partsiaalproteesid, mille miinuseks on aga proteesi liikuvus suus, mis võib tekitada ebameeldivat hõõrdumist. Neist mugavamad on metallkarkassiga partsiaalproteesid (büügelproteesid), mis on täpsemad, suus stabiilsemad ja põhjustavad vähem hõõrdumisest tingitud vaevusi. “Kuna metallkarkassiga proteeside klambrid on valatud täpselt hammaste järgi, hoiavad need proteesi suus paremini ega lase neil edasi-tagasi liikuda. Samuti on need mahult väiksemad kui plastmassproteesidest, mistõttu on metallkarkassiga proteesidega palju lihtsam harjuda,” tõi dr Kiige esile metallkarkassiga partsiaalproteeside eelised.

Mõnikord on vaja puuduvad hambad asendada koheselt pärast hammaste eemaldamist, näiteks immediaatprotees paigaldataksegi samal visiidil hamba eemaldamisega. “See tähendab, et sellise proteesi paigaldamisel ei ole patsiendil aega, mil ta peaks ilma hammasteta olema,” ütles dr Kiige, lisades samas, et kuna protees asetakse värskele haavale, võib proteesi alla tekkida kerge turse. Samuti on sellist tüüpi protees ajutine. “Suutervise huvides tuleks hiljemalt pool aastat pärast immediaatproteesi paigaldamist valmistada täpne ja hästi istuv metallkarkassiga partsiaalprotees,” tõdes proteesiarst.

Suust mitte-eemaldatavad proteesid

Suust mitte-eemaldatavate proteeside hulka kuuluvad eri tüüpi laminaadid ja hambakroonid ja -sillad. Nagu nimigi ütleb, ei pea mitte–eemaldatavaid proteese suust eemaldama ning nende hooldus on sarnane oma hammaste hooldusega. Laminaadid on õhukesed keraamilised plaadikesed, mille puhul lihvitakse hammast vaid osaliselt ja nendega on võimalik muuta hamba kuju ning värvust. Kroonid on tehishambad, mis paigaldatakse juhtudel, kui patsiendil on vaja kas taastada või korrigeerida kogu hamba krooniosa. “Krooni paigaldamiseks lihvitakse patsiendi hammas umbes 1,5-2 millimeetri võrra õhemaks ja lühemaks, võetakse jäljendid ning nädala pärast liimitakse laboris valmistatud hambakroon lihvitud hambale. Ka laminaadi paigaldamisel on hammast vaja lihvida, ent vähemal määral kui krooni puhul,” ütles dr Kiige. “Patsient, kelle hammas on ära tulnud ja kes soovib suust eemaldatava proteesi asemel püsivamat lahendust, peaks aga kaaluma implantaati,” soovitas dr Kiige.

Proteeside hooldus

Suust eemaldatavaid proteese peab vähemalt kaks korda päevas suust eemaldama ning koos hambapesuga puhastama. Eemaldatavate proteeside kandjatel tuleb pärast proteeside paigaldust käia hambaarsti juures järelkontrollis, mille käigus kontrollitakse proteesi istuvust, klambreid ja kinnitusi ning täiendatakse ja reguleeritakse proteesi lähtuvalt sellest, kuidas vahepealsel ajal lõualuu on muutunud. “Esimene visiit hambaarsti juurde tuleks teha poole aasta möödudes pärast proteesi valmimist, edaspidi peaks kontrollis käima korra aastas,” rääkis dr Kiige.