Lastekaitse liidu president Loone Ots „Väikese hiiglase“ rahapalvest: ema hurjutamisega tehakse kahju lapsele (168)

Küsimus: Kas lapsega, kes on Eesti rahvale tuntud, on õige küsida rahalisi annetusi? Kuidas tuleks üldse läheneda sedalaadi abipalvetele, kui soov on kasutada postri-/reklaamnäona last? Millised on ohud?

Laps mõjub alati inimestele emotsionaalselt. Meil on alateadlik soov last kaitsta, aidata, tagada tema heaolu. Reklaamirahvas on sellest juba ammu-ammu aru saanud. Laps reklaamis on edu pant.

Lapse seisukohast ei pruugi meediakuulsus üldse nii tore olla. Iga laps vajab tähelepanu ja rõõmustab selle üle. Kui laps suudab kaamera ees vabalt tegutseda, on kõik pealtnäha hästi. Pärast võib aga juhtuda paljutki, mida laps ja tema pere enam kontrollida ei suuda. Inimesed jätavad lapse näo meelde ja hakkavad tänaval vaatama-suhtlema. Pikapeale võib see olla tüütu ja närvesööv. Lapsele ohtlikud inimesed võivad jätta meelde just selle põngerja ja kasutada teda kas või oma sotsiaalmeedia postituste nimena, sidudes lapse hoopiski mitte lapsele sobivate kirjutistena. Maailmas on teada juhtumeid, kus tuntust esialgu nautinud laps on sellest viimaks une või söömishäired saanud. Suurim oht on aga see, et lapse rikas ja tore isiksus taandub inimeste silmis lihtsalt paariks sekundiks ekraanil. Et ei öelda: „Vaat kus vahva Mari! (või Jüri), vaid „Aa, sina oled see jogurtireklaam!“.

Suurbritannia uuring nn reklaamilaste täiskasvanueast kinnitab, et päris paljudel neist on nii teismeeas kui ka hiljem olnud probleeme, mille põhjuseks nad ise peavad omaaegset osalemist reklaamikampaanias.

Kui laps saab aidata, et lastehaiglasse ilmuks uus enneaegsete beebide kuvöös või näiteks kõnnirobot, on see tore. Jälgida tuleb, et peetaks kinni lapse heaolu nõuetest. Sinna alla kuulub ka vajadus vältida soovimatut tähelepanu.

Koolieelikute televõistlused on eraldi teema. Neid tuleb korraldada erilise taktitundega, kiita ja autasustada kõiki osalejaid. Iga laps on väga andekas just iseenda moodi. Idee hakata laste sära hierarhiliselt hindama – sina oled parim, sina kõlbad kah, aga teie, näe, ei ole üldse lahedad – on väga, väga küsitava väärtusega.

Laps ei tohi saada signaali, et ta peab olema nii- või naasugune, sest see tagab mingit liiki edu, näiteks telesaates. Last tuleb julgustada olema just selline nagu on tema loomulik olek – vaimustav ja kordumatu.

MTÜ Lastekaitse Liit on tauninud ka laste missivalimisi.

Konkreetselt „Väikese hiiglase“ juhtumist rääkides. Kas vanem on oma last liialt ära kasutanud? Või leiate, et probleemi pole, sest, nagu ema ütleb “Rahakogumise mõttele tulime ühiste arutelude käigus..“; „Tegelikult oli postituses kirjas väikene-väikene palve. Toetada [lapse] soovi, ema aidata.“

[„Väikese hiiglase“ kangelane] on särav ja tubli. Ometi ainult viieaastane. Selge, et ta ei kirjutanud kõnealust palvet ise. Siit tekib küsimus, kas ta selle üldse ise välja mõtles. Tore, et ema kinnitab, et asja arutati pereringis ühiselt. See on õige ja hea. Laps peabki saama sõna teda ja tema peret puudutavates küsimustes. Samas on last hõlbus suunata arvamuse poole, mis võib-olla ei lähtu temast enesest. Kindlasti ei hakka nii tore ja lapselik laps ise ennast kiitma: „…olen liigutanud paljusid hingepõhjani…“ ja nii edasi. Kogu pöördumises jääb selgusetuks, miks laps üldse toetust küsib. Kui pere kavandab nii suurt projekti nagu uus elumaja, tehakse seda ju ikkagi siis, kui seljatagune kindel ja vajalikud vahendid olemas. See ongi vist põhjus, miks [„Väikese hiiglase“ kangelase] postitus (mis eeldamisi ei olnud üldse tema oma) nii palju negatiivseid kommentaare on saanud. Halb, et lapse nimi sellele karussellile sattus. Lapsele olnuks kindlasti parem, kui ema esitanuks palve iseenda nimel.

Häiris ka, et tekst jätab mulje üksikust emast ja väetist lapsest, kuid tegelikult on peres lapsi lausa viis. Miks nemad venna ja ema silmis üldse mainimist väärt ei ole?

„Väikese hiiglase“ kangelase seisukohast on kahju praeguseks juba tehtud. On siin soovitusi lapsevanematele, ühiskonnale laiemalt, mida tuleks järgida, et lapse lapsepõlv, mis on alles algusjärgus, ei rikutaks sootuks?

Eestlane on aastatuhandeid püsinud elus ja edukas, sest suudab ja tahab teha tööd. Töö ja perekond on eestlase suuremaid väärtusi. Peaksime ka oma lastele maast-madalast õpetama, et teadmisi, raha ja muud kogutakse ikka ise, mitte spikrite või sponsorite abiga. Heast südamest tulnud kingi eest täname, aga oma elu püüame ikka ise edendada. Seda peaksime õpetama ka oma lastele.

Tark vanem räägib lapsele ka, et kuigi näiteks filmitäht ekraanil hiilgab, on temagi elu tegelikult raske töö. Ja et kuulsusega kaasneb ka koorem olla igal ajal publiku pilgu all laitmatu ja naeratada ka siis, kui ise ei soovi.

[„Väikese hiiglase“ kangelase] puhul peaks esiteks kohe ja igaveseks lõpetama kommentaaride kirjutamise. Kuigi need on sihitud pere täiskasvanu vastu, näeb ja aimab laps alati vanema negatiivseid tundeid. Niisiis teevad hurjutused otsest kahju just [lapsele]. Õnnetu postitus on nüüdseks internetist lahkunud ja kõik järgnev kära seetõttu ebavajalik.

Lähedased peaks aitama vahval poisil edasi arendada tema tugevaid külgi: esinemisoskust ja sõnakust. Loovuskool ja näitering on võimalikud märksõnad. Vanem peaks last ette valmistama sellekski, et praegu kogutud tuntus ei pea kestma igavesti, et see ei saa olla tema tuleviku elustiil, mille hoidmise nimel kõigest jõust pingutada. Parim, mida [lapsele] teha, oleks toetada tema isikupära ja (kirjutan kohe paksu kirja) lasta tal olla lihtsalt armas laps.

Soovin [„Väikese hiiglase“ kangelasele] ja tema perele, aga ka kõigile Eestimaa lastele ja nende peredele rõõmurikast uut aastat!