Aasta arst kirjeldab: tervisejooksja kutsus kiirabi ja sörkis rahumeeli edasi (15)
„Kuna noormees ei soovi oma jooksuringi katkestada, et seda ühte lauset inimeselt küsida, aga ta on ju korralik ja vastutustundlik kodanik, siis otsustab ta paluda kiirabil tulla ja kontrollida, sest nii on ta oma vastutuse kellelegi üle andnud ja järelikult on kõik hästi. Kiirabi tulebki. Küsib: „Halloo! Kas teiega on kõik korras?“
Vastus: „Jah, jäin hetkeks tukkuma. Aitäh äratamast.“
Sedasi kirjeldas arst sündmust, kus tervisesportlane jooksurajal pidas vajalikuks helistada hädaabinumbrile, kuid pidas kas liiga ebamugavaks või vaevanõudvaks peatuda ja pingile tukkuma jäänult küsida, kas too vajab abi või mitte. Sellega kulutas kiirabi väärtuslikku aega, mis oleks ehk mõnele teisele inimesele, päriselt kannatanule, väga halvasti lõppeda. Rääkimata maksumaksja kaotatud rahast. Joller lisab, et kui sedasi käituks laps, oleks teine lugu, kuid tema kirjeldatud tervisejooksja on ju täiskasvanu.
„Aga täiskasvanud või peaaegu täiskasvanud inimene võiks ikka nii palju vaeva näha, et peatub korraks ja küsib: „Halloo! Kas teiega on kõik korras?“
Kui inimene vastab ja temaga on kõik korras, saab noormees rahulikult oma jooksuringi jätkata. Kui inimesega ei ole kõik korras, siis see tähendaks, et keegi peaks inimese juures olema, kuni kiirabi saabub.“
1980.-aastatel tulime keset ööd Taadiga (kes siis oli noor ja mina ka) peolt.
Sõitsime vana Žiguliga. Oli kevadepoolne talv. Mäletan, et paks lumekiht oli teel, aga ilm oli kevadiselt soe.
Kümmekond kilomeetrit enne kodu nägime paaniliselt kätega vehkivat neiut ja keset teed kedagi lamamas.
Oli selge, et nad vajavad abi.
Peatasime auto. Neiu palus pisarsilmi, et me neid koju viiksime, vaid 6 kilomeetrit...
Kodus olevat ka bensiini, mida meile sõidu eest anda.
Ei saa ju inimest lumelögasele maanteele lamama jätta?
Sikutasime selle teadvusetu tüübi autosse ja hakkasime linna poole sõitma.
Kohas, mis pidi olema nende kodu, ütles neiu, et ta kutsub sõbrad, kes meile bensiini toovad ja ka isiku autost maha tõstavad.
Läks pool tundi, ehk ka tunnike. Kedagi ei tulnud.
Ühekorraga jooksid sealt majast välja mingid mehed, keda ajasid taga mingid teised mehed kirvega.
Istusime vagusi ja vaatasime, mis sellest asjast saab.
(Ärme unusta, et üks teadvusetu asjaosaline lebas veel meil tagaistmel.)
Mingil ajal tulid vihased mehed majja tagasi ja viskasid kirve trepi kõrvale.
Ootasime tükk aega, ja kui enam midagi ei toimunud,
vinnasime kahekesi kuti ka trepile kirve kõrvale ja kihutasime sealt minema.
Kui tegemist on lapse või vanakesega, siis pole mul abistamisega probleemi.
Muudel juhtudel tiksub see aastakümnete tagune juhtum kogu aeg kuklas...