UURING: Eestis on enesetappude arv jätkuvalt üks kõrgemaid Euroopas (105)

Enesetappude ennetamiseks tuleb tõsta inimeste teadlikkust, et märkaksime abivajajaid õigeaegselt nii koolis, tööl kui tervishoiusüsteemis, selgus täna  avaldatud Tartu Ülikooli uuringust aastatel 2006-2016 enesetapu läbi hukkunute kohta. 

Aastatel 2006-2016 sooritas enesetapu 2543 inimest, neist 80% olid mehed.  4% olid alla 20-aastased lapsed ja noorukid.

Kui aastatel 2006-2013 hukkus enesetappude läbi aastas keskmiselt 237 inimest, siis aastatel 2014-2016 keskmiselt 205.

Nii meeste kui naiste hulgas on enesetappude arv aastatel 2006-2016 vähenenud, kuid oli veel 2015. aastal  1,5 korda kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt.

2017. aastal sooritas Statistikaameti andmeil enesetapu 219 inimest. „Kaotame enesetappude läbi Eestis enam kui 200 inimest aastas. See on lubamatult palju. Õigeaegse märkamise ja abi korral oleks tõenäoliselt võimalik nii mõnigi elu päästa,“ ütles sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver.

Mis eristab enesetapu sooritanud inimesi teistest?

Uuringu üks eesmärke oli analüüsida ja kirjeldada tunnuseid, mille poolest enesetapu sooritanud erinesid ülejäänud rahvastikust - samal perioodil elanud ja haiguse tõttu surnud inimestest.  Analüüsist selgub enesetapu sooritanud  meeste seas oli rohkem eestlasi, üksi elavaid ja töötuid inimesi, neid, kes olid viimase eluaasta jooksul seotud kuriteoga või viibinud vanglas. Naiste seas oli rohkem mitte-eestlasi, vallalisi ja töötuid inimesi. Nii meeste kui naiste seas oli suitsiidi läbi hukkunuil rohkem vaimse tervise häireid, kuulmis- ja nägemishäireid, kroonilist valu ning inimesi, kes olid viimasel eluaastal käinud EMOs. 

Võrreldes muutusi perioodidel 2006-2013 ja 2014-2016 selgus, et enesetapu läbi hukkunute seas kasvas nende inimeste osakaal, kellel olid toimetulekuraskused, hoolduskoormus ja seotus kuritegevusega. Samuti kasvas viimasel perioodil nii laste ja noorukite, meeste kui naiste hulgas EMO-sse pöördunute osakaal. 

Tartu Ülikooli uuringu koordinaatori Liis Rooväli sõnul ei ole enesetapu sooritanute tunnused aastatel 2006-2016 võrreldes varasemaga muutunud. „Enesetapu olulisemad riskitegurid lisaks meessoole on üksindus, raskused eluprobleemide lahendamisel, vaimse tervise häired, suitsiidimõtted ja –katsed,“ ütles Liis Rooväli.

Aktiivsem sekkumine ja abi aitaks

„Enesetapu läbi hukkunud on sattunud viimasel eluaastal sagedamini EMO-sse, kusjuures suitsiidikatseid tervishoiuasutustes sageli ei registreerita. See tähendab, et lisaks lähedaste ja sõprade tähelepanelikkusele kodus, koolis, tööl ja mujal aitaks enesetappusid ära hoida ka tervishoiusüsteemi aktiivsem sekkumine.“

 Uuringus tuuakse olulisema soovitusena välja vajadus abi saamise võimaluste laiendamiseks nii psüühika- ja sõltuvushäiretega (alkoholism, narkomaania) inimestele kui ka krooniliste haigustega inimestele. Samuti rõhutatakse vajadust tõsta kogu elanikkonnas teadlikkust sellest, kuidas suitsiidiriskis elavaid inimesi õigeaegselt märgata ja aidata.