VIIRUSTEAEG TOOB KAASA LASTE RAVIMIMÜRGISTUSED. Õnnetused juhtuvad sageli magusate ravimitega

„Kui oleks toksikoloogide teha, siis keelaksime kõik magusad ravimid ära,“ ütleb terviseameti mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder. „Nendega seotud õnnetusi on kõige rohkem. Lapsed joovad magusaid ravisiirupeid ohjeldamatult.“

Väga palju on räägitud sellest, kui ohtlikud võivad lapsele olla näiteks vanaema südamerohud. Kuid ravimitega seotud õnnetused juhtuvad pigem kõige tavalisemate käsimüügiravimite tõttu. „Oleme märganud mürgistusteabekeskuse infoliini 16 662 statistikat jälgides, et ehkki lastele on kõige ohtlikumad retseptiravimid, juhtub nende tõttu õnnetusi märksa harvemini kui apteegi käsimüügis või toiduainekauplustes müüdavate ravimite puhul,” märgib Mare Oder.

Ilmselt osatakse retseptiravimites ohtu näha ja need pannakse laste eest ära, kuid käsimüügiravimite puhul valvsus kaob. „Kui oleks toksikoloogide teha, siis keelaksime kõik magusad ravimid ära. Seda arvavad ka meie kolleegid üle maailma,” mainib Mare Oder. „Nende tõttu juhtub õnnetusi kõige enam. Lapsed joovad magusaid ravisiirupeid ohjeldamatult. Nii, kui vanemal ununeb pudelile kork tagasi panna, on see järgmisel hetkel tühjaks joodud.” Näiteks joovad nad köhasiirupeid ja palavikualandajaid. 

Mare Oderi sõnul on tänapäeval ravisiirupid õnneks väikestes pudelites, ent magusainest tingitud kõhulahtisus on igal juhul garanteeritud, vahel ka oksendamine. 

Ohtlikud ravimid ja rahvatarkused

Ravimeid jäetakse laua või kapi peale, kust lapsel pole neid kuigi raske kätte saada. On juhtunud sedagi, et väsinud lapsevanem annab järeltulijale kogemata vale ravimit või eksib annusega.

Viirushaiguste ajal võetakse kasutusele ka vanad ravitarkused, kuid needki võivad lapsele hoopis kahju teha. „Vanavanemate kasutatud kampri- ja tärpentiniaurud ei leevenda köhaärritust, vaid pärsivad oma kemikaaliomaduste tõttu lapse ajus hingamiskeskust.“

Mare Oder ütleb, et on ikka veel tavapärane, et lapse kõrget palavikku püütakse alkoholiga alla võtta, kuid see imendub nahalt sama hästi kui neelatuna.

Oktoobris on mürgistusteabe infoliinile helistatud ravimimürgistuse tõttu juba üle 40 korra. Rohkem kui pooltel juhtudel oli kannatanu kuni kolmeaastane laps. Üheksal korral tuli ravimimürgistuse saanud mudilane viia haiglassegi.

Kuidas ära tunda, et laps on söönud ravimit?

Kui laps on söönud ravimit, märkab vanem kõigepealt, et tema käitumine on muutunud. Kuidas mürgistus väljendub, sõltub suuresti ravimist. Samuti see, millal selle tunnused ilmnevad – on ju arstmite toimeajad väga erinevad. „Võimalik, et laps hakkab oksendama ja tekib kõhuvalu. Teatud juhtudel võib ta muutuda kõigepealt uimaseks,” selgitab Mare Oder.

Vahel leiavad vanemad lapse lähedalt ravimikarpe: kui pakendid on avatud, siis on väga tõenäoline, et ravimid on leidnud tee ka tema suhu.

Kõigepealt tuleb lapse suu, nahk või muu rohuga kokku puutunud kehaosa loputada ja puhtaks pesta, soovitab Mare Oder. Kui vaja, tuleb riidedki vahetada. Seejärel on vaja selgeks teha, mis ravimit ja kui palju laps sõi. „Kui ta võttis tablette, siis tuleb üles leida ka vaibale, diivani alla või lapsele pihku jäänud ravimid. Need saab siis annuse määramisel välja arvata,“ soovitab Mare Oder. Seejärel tuleks helistada mürgistusinfoliini numbril 16 662, kus töötavad ööpäev läbi erakorralise meditsiini spetsialistid – nemad juhendavad edasi, mida peab tegema.

„Me küsime lapse vanust, sageli ka kehakaalu, ravimi nimetust ja pakendil olevat annust, võimalikku alla neelatud kogust ning millist esmaabi on talle juba antud,” Mare Oder. Lapsevanemad ei pea seda nimekirja pähe õppima. Piisab, kui nad helistavad infoliini numbril – konsultant esitab neile küsimusi ja õpetab, mida teha.

„Saadud info alusel hindame ohu suurust. Sageli saab laps jääda koju jälgimisele. Samuti anname teada, kui kaua ohuolukord kestab ning kui kaua tuleb last valvata, millised on võimalikud sümptomid ja kuidas peab nende puhul tegutsema.“

Vahel on ohtlik ka üks tablett

Infoliinilt saadud juhiseid tuleb kindlasti järgida. Sinna võib alati ka tagasi helistada ja üht-teist üle küsida. „Vahel soovitame kutsuda kiirabi või kergematel juhtudel minna ise haiglasse. Kohe tuleb aga hädaabinumbrit 112 valida siis, kui laps on kaotanud teadvuse, süda on seiskunud, on tekkinud verejooks või muu kriitiline terviseseisund,” õpetab Mare Oder.

On ravimeid, mille puhul on näiteks aastasele, umbes kümnekilosele lapsele eluohtlik isegi üks tablett. „Need on allergiaravimid, südame-veresoonkonna haiguste ravimid, tritsüklilised antidepressandid (nt amitriptüliin) ja suhkurtõveravimid,” loetleb Mare Oder.

Ta rõhutab, et kui laps on neelanud ravimeid alla, siis ei tohi jääda ootama, millal tekivad tervisehäired. Ei tasu ka lootma jääda, et ehk läheb mürgistus ise üle. “Sageli on sümptomite tekkimise ajal juba hilja midagi ette võtta, aga õnnetust oleks saanud edukalt ohjata, kui oleks kohe õigesti tegutsetud,“ ütleb Mare Oder.

Helista infoliini numbril 16 662!

Terviseameti mürgistusteabekeskuse infoliini numbril 16662 saab helistada ööpäev läbi, ja seda mistahes ägeda mürgistuse või selle kahtluse korral. Erakorralise meditsiini kogemusega spetsialistid juhendavad, mida teha.

Aktiivsüsi võib päästa elu

Mare Oder soovitab koduapteeki muretseda aktiivsütt, kuid kui laps on neelanud ravimit, siis ei tohi seda talle anda omapäi, mürgistusinfoliini konsultandi soovituseta. Aktiivsüsi on ravim nagu iga teinegi. „Vajalik kogus arvutatakse iga lapse puhul individuaalselt. Sageli sõltub see ainest, mida ta on alla neelanud. Infoliinilt saab nõu ka võimalike kõrvaltoimete kohta.” Ehkki aktiivsüsi on väga tõhus paljude mürkide korral, ei ole sellest abi sugugi kõigis olukordades. Mõnel juhul võib see teha lapse seisundi ka hullemaks.

„Aktiivsüsi peaks olema igas koduapteegis. Vahel võib seda vaja minna naabritel või tuttavatelgi. Kui seda anda õigel ajal, võib see päästa elu,” ütleb Mare Oder.

Räägi lastega ravimitest!

Ravimeid tuleb hoida laste eest lukustatud kapis. Samuti paneb Mare Oder südamele, et väga oluline on neile selgitada, miks on ravimite allaneelamine ohtlik. „Kunagi ju ei tea, kust ta võib midagi ohtlikku kätte saada. Ja kunagi ei tohi lapsele anda ravimit kui kommi. Ta ei mõista, et vahel tuleb seda kommi võtta, aga vahel on see ohtlik. Samuti ei tohi lasta lastel ravimikarpidega mängida.“