APTEEGISÕDA! Proviisorite ja ärimeeste tüli seab rahva tervise ohtu (9)

Üleminek uuele korrale, kus apteeke võivad omada vaid proviisorid, peab lõppema juba kahe aasta pärast. Kuid apteegiäris oma positsioone loovutama sunnitud suurettevõtjad ei jäta jonni. Rahvas on tsirkusest väsimas, peaasi, et kodulähedased rohupoed koos hädavajalike pillidega sootuks ära ei kaoks.      

2014–2015 alustatud apteegireformiga kaasnenud avalikes ja varjatud vaidlustes, mida on hakatud hellitavalt kutsuma apteegisõjaks, murravad vaenupooled siiani piike. Lihtsale patsiendile ja rohuostjale on aeg-ajalt hoogustuv, siis jälle ajuti vaibuv taplus jäänud pehmelt öeldes arusaamatuks. Seda seni, kuni ei hakka ajakirjanduses kostuma võimendatud hädakisa, et peagi pannakse teie kodulähedane rohupood kinni või et ravimihinnad teevad kohe-kohe üüratu hüppe, teadagi, mis suunas.

Eesti apteegikorraldus on viimase iseseisvusperioodi vältel teinud läbi mitmeid muudatusi. 1996. aastani, kui riigikogu kaotas omandipiirangud, võisid apteegid kuuluda ainult proviisoritele ehk Tartu ülikoolis vastava õppekava läbinud diplomeeritud rohuteadlastele. Eesti apteegiturg avanes ning apteeke võisid hakata proviisorite kõrval pidama teisedki ettevõtlikud inimesed, ja seda olenemata haridusest. Omandipiirangute kaotamisele järgnes apteegiäri hoogne õitseng: ravimite hulgimüüjad koondusid ja asutasid apteegiketid. Ravimiturul hakkasid ilma kujundama kaks-kolm suurt hulgimüüjat, kes olid samal ajal ka apteekide omanikud ja varustajad. Seni valdkonnas domineerinud proviisoritele selline ettevõtlusvabaduse moonutus mõistagi ei meeldinud, rääkimata alanud rahavõimu võidukäigust.