Mulle tundub, et suhtumine ühiskonnas on veidi muutunud - enam ei näe ma meedias viinarallitajaid heroiseerivaid reportaaže Läti piiri äärest, ega oigeid, et kõik meie riigi hädad on kinni liiga kõrges alkoholiaktsiisis. Valulikud karjed väljendavad nüüd muret rahva tervise pärast ning pakuvad, et joomise asemel oleks võinud pigem teadust toetada. See on täiesti uus jutt - seesama jutt, mida aktsiisitõusu peamised apologeedid sotsid seni tohtisid vaid oma nurgas pobiseda.
Alkoholitootjad, kes vahepeal näikse uskuvat, et riigi majandus püsib ainult nende õlul, lubavad võitjale omases eufooriahoos hindu langetada. Majanduseksperdid ei usu, et nad seda tegelikult teevad - ja väga hea, kui ei tee. Mis puudutab turismi, ei oska ma kaasa rääkida, kuna pole tõesti mingi majandusasjatundja. Äkki ongi nii, et Eestil ei olnud välismaalastele peale odava viina ja õlle muud põnevat pakkuda?
Ma ei ole ka nii kindel, et muutunud alkoholiretoorika on märk väärtushinnangute muutumisest. See juhtus liiga kiiresti, et usutav olla. Pigem näib, et praegu ollakse valitsuse vihkamise hoos valmis oma varasemaid sõnu sööma ja unustama (ega see kehti ainult viinahinna puhul - avaliku elu tegelased ja liberaalsed poliitikud on üldse jube õilsaks muutunud).
Meedia kohta kehtib sama. Järsku leiavad viinakolonnide sabas sörkimise asemel kajastamist hoopis uuringud joomise kahanemisest. Juba olevat aktsiisitõusu esimesi positiivseid ilminguid näha ning meil oleks järsu kannapöörde asemel vaja vaid oodata, kuni piirikaubandus vaibub - ja mida sotsid kogu aeg rääkisid? Enne, kui praegune valitsus tõeks sai, naerdi see jutt välja. Kas meelemuutus on sisuline või ainult kosmeetiline, eks see selgu kunagi hiljem. See on ka kõik, mida soovin aktsiisist ja poliitikast öelda. Lõpuks loeb ikkagi ainult n-ö inimlik tasand.
Külas jõid kõik
Alkoholiga on mul väga halvad suhted ja joon ise haruharva. Mälestused on liiga valusad. Kasvasin üles väikeses ja vaeses külas. Mu lapsepõlv ja noorus langesid kokku Nõukogude Liidu lagunemise ning Eesti taasiseseisvumisega. See oli segane aeg, kui maal joodi kogu aeg. Otseses mõttes kogu aeg. Kui vaatan praegu aknast välja, on suvises külas harras vaikus - inimesed on tööl. Kes ongi kodus, toimetab oma talu asjadega.
1990ndatel nii ei olnud. Enamikul ei olnud mingit tööd. Viinaraha ometi leiti - küll sotsiaaltoetustest, küll võeti siis alles värskelt tekkinud erapoodidest võlgu või müüdi midagi maha. Oh see meeletu kogus vanavara ja kultuurikihti, mis meie taludest kõik vähese viinaraha eest maha parseldati! Kui saaksin nupuvajutusega tagasi minevikku, kostaks aknast 2 Quick Start, Nancy või Mr Happyman. Seda mürtsuks iga lähiümbruse talu hoovist, sest kõik olid kodus ja panid pidu. Midagi muud ei olnud ju teha ja alkohol näis tol heitlikul ajal ainuke võimalus õnnelik olla. Vahepeal sõidaks mõni auto kruusateelt tolmu üles keerutades poodi uue laari järele.
Kui tegin Õhtulehele oma esimest esiküljelugu Eurovisioni-võidust, olid 1990ndad napilt läbi saanud. Päise päeva ajal ei leidnud ma kusagilt mujalt nii palju vabatahtlikke targutajaid kui külapoe tagant. Loen praegu seda lugu üle ja näen õudusega ühe surnu nime teise järel. Mu allikate tervis ei pidanud joomisele vastu. Sellesama poe taga vaesusid perekonnad. Võlavihik sai nii paks, et kogu raha, mis kellelegi tulevikus laekus, topiti lõpuks selle vahele.
Praegu ei leiaks ma poe tagant enam kedagi. Ei ole ju poodigi - väikepoode on kinni pandud kogu aeg, mitte ainult Läti viinaralli päevil. Küll olid joodikud pahased, kui saare keskusest supermarketi eest koristati pingid ning kadusid ka neile halva ilmaga varju pakkunud bussipaviljonid. Kas need mehed on joomise jätnud või tinutavad kodus edasi, ma ei tea, aga olen rõõmus, et nad on mu silme alt ära koristatud.
Meediatööst kõnelemine toob meelde mälestuse, mis siiamaani valus - mu elu esimene honorar läks viinakuradi küüsis sipleva sugulase kõrist alla. Siis ei olnud pangakaartidest veel kuuldud, postiljon tõi sularaha koju, mina pistsin selle uhkelt puhvetkappi - ja sealt armas sugulane koolilapse töötasu näppaski. Ta varastas ka naise käekotist. Pärast nuttis. Joodikule tuleb alati andeks anda. Joodik on ju haige. Olen püüdnud andestada ja unustada, aga näed, ei suuda.
90ndate mõjud kestavad
1990ndatega seoses meenub paraku ka meie pere kõige keerulisem aeg. Võõrasisa oli osavate kätega, parandas autosid. Talle toodi haltuura eest viina. Ma ei tea, kui paljud neist tänulikest kundedest olid kursis, et pärast läks mees purjuspäi koju, peksis naist, lõhkus mööblit, ähvardas kogu pere maha lüüa - arvan, et paljud ikka teadsid.
Siis ei olnud perevägivald hukka mõistetud nagu praegu. Sellest vaevu kõneldi. Et joodik läheb koju naist peksma, oli sama loomulik nagu joominegi. Luges, milline on inimene kaine peaga - ja tänase päevani kuulen vanemalt rahvalt, kui tubli ja korralik töömees oli mu võõrasisa ning kui loll oli mu ema, et säherdusel kullatükil minna lasi. Need kõnelejad ei tea, et sellesse aega jäi meie suure vaesuse algus. Sinna jäi ema ja minu tervis, nii vaimne kui ka füüsiline.
Praegugi mõjutab alkohol mu elu. Olen riius inimesega, keda pidasin sõbraks - ühel hetkel otsustasin, et mulle aitab solgiämbrist, mida ta purjuspäi mu pähe tühjaks valab. Tema elab ikka veel 90ndates. Ka tema näib uskuvat, et arvesse peaks minema ainult see isik, kes ta on kaine peaga. Kui vaatan tema klanitud olekut kainena ning kuulan reserveeritud ja õilsat juttu, hakkab mul sees keerama. See tundub nii vale ja ka nii ebaõiglane.
Olen näinud ka hoopis teistsugust inimest ja tahaksin vahel, et kõik seda näeksid - et ka kõik teised kuuleksid, mida ta räägib siis, kui on pudeli kanget alkoholi ühe soojaga alla kulistanud. Ta näib päriselt arvavat, et purjuspäi õhku paisatud sõnad on ainult suusoojaks ning nende nullimiseks piisab moepärast pobisetud vabandusest.
Vihastan enda peale, et minuski hingitseb veel 90ndate vaim, mis on sundinud mind eelkirjeldatut mitu aastat kannatama ja aina unustamist teesklema. Ei, ma ei vihka teda, vaid ennast, sest sain aru, kui loomulikuks olin ise harjunud pidama, et keegi on vahel ikka purjus ja ajab lollusi suust välja.
Õnneks on 1990ndate inimesed praegu juba jäänuk - usun hea meelega uuringuid, mis väidavad, et noored enam eriti ei joo. Ainult kas see aeg ei kibele tagasi tulema - segane aeg, mis mõjub nagu mürk? Märgid on õhus. Kas valitsus on aru saanud, et ühel hetkel on ainuke võimalus kogu see mustus, mis Eestimaale on lühikese ajaga kuhjunud, lihtsalt ilusaks juua?
Kommentaarid