LUGEJA ÜLESKUTSE: märgake palavuses kannatavaid vanureid! (5)

„Tädikesel ei olnud samm lihtsalt sassis, vaid ta oli tasakaalu hoidmisega tõesti hädas,“ meenutab Marta.

„Ega mul palju aega otsustada ei olnud, sest juba järgmine hetk oli naine pikali vajumas. Tegin paar kiiremat sammu, et naiseni jõuda,“ õnnestus Martal eakas naine veel viimasel hetkel kinni püüda.

„Raske kott pudenes küll tänavale laiali, aga meie koos hädalisega jäime püsti. Aitasin ta läheduses oleva maja äärde, et ta saaks seinale toetuda. Lehvitasin oma konspektiga natuke tuult, et pilt tal selgem püsiks. Käisin korjasin kiirelt koti üles ja läksime majatrepile istuma. Õnneks oli varjus, sest ta oli näost ikka väga ära,“ kirjeldab Marta ootamatut olukorda.

„Mul on alati veepudel kaasas, millega palusin naisel oma nägu värskendada ja natuke juua. Istusime seal umbes 15 minutit. Õnneks proua toimus. Üksi ma ei julgenud teda koju lasta, aga lähedasi tal kah kutsuda ei olnud. Helistasin ise tööle, et hilinen,“ saatis Marta naise koju.

Vanemal proual polnud kaasas ei telefoni ega vett.

„Saatsin ta tuppa ja veendusin, et proua Aimel kõik hästi oleks. Palusin edaspidi alati tal vee kaasa võtta, et ta saaks end turgutada. Ise aga mõtlesin, et kas kaaskodanikud ikka leiaksid aega, et vanuritelt vajadusel küsida – ega nad abi ei vaja. Eriti veel nüüd, kus Eestit on tabanud kuumalaine. Mõne vanuri tervislik seisund või ootamatult halveneda, mistõttu saabki loota ainult kaaskodanikele. Ma ei saa öelda, et oma elu on lihtne ootamatult kohe ümberkorraldada, aga sellisel hetkel ei saa ju mõelda iseendale. Esitaksin palve kõigile lugejatele -märgake tänaval ka neid inimesi, kes ei ole teie sõbrad ja lähedased. Me keegi ei tea, millal võime ise vajada võõra inimese abi,“ kutsub Marta kõiki olema ligimeste suhtes tähelepanelikud ja abivalmid.