„Tulin rattaga õhtul töölt, kui mu tähelepanu haarasid tee ääres pingil istuvad lapsed. Justnimelt lapsed, sest tegu oli umbes 10-12aastaste lastega. Kell oli juba üheksa õhtul. Ma ei kujuta ette, et lubaksin oma lastel sellises vanuses veel nii hilja linnas tiirutada. Tahaks neilt hoopis küsida, et lapsevanem, kus su laps on?!“ kirjutab muretsev 33aastane Ellen.
„Nad ei lõhkunud ega märatsenud, kuid vali muusika ja sobimatu keelekasutus – see ületas piirid. Ja ma ei saa aru, miks hulguvad nii noored juba tänavatel? Mu õel on kodus 11aastane poeg, kes igal õhtul kell üheksa juba voodisse läheb. Mis on minu arvates igati normaalne. Kunagi olid reeglid, et mingit kellast ei tohtinudki alaealised väljas ilma vanemata olla. Kas enam see ei kehti? Või enam ei hoolita?“
„Ise sõitsin mööda, aga emotsioonid ei kadunud. Hakkasin mõtlema, et kuidas oleks õige käituda. Mammilikult nendega rääkimine ja koju minekule suunamine ei oleks tõenäoliselt aidanud. Politsei?! Kuidagi natuke liig ehk. Vanemaid ma ise poleks ju tabanud. Kas sellest oleks abi, sest milline vanem ikkagi lubab oma lastel nii hilja tänavatel liikuda. Mure tekkis küll, kas nad lähevad ikka ilusti koju? Ohutult...“ muretseb Ellen ja leiab, et tänaval ringlevate noorte märkamine võiks rohkem olla ka möödujate ja kaaskodanike mure.
„Meid on niigi nii vähe – hoolime ja aitame teineteist.“
Kommentaarid