Lugeja küsib: miks on täiskasvanuna lapsepõlvesõpradega nii raske ühist keelt leida? (12)

„Ta on mingites asjades nii jäärapaine. Tõenäoliselt olen ka mina omamoodi ja teatud asjades paindumatu, aga ma üritan alati pigem end tagasi hoida ja emotsioone taltsutada. Tema ei tee seda üldse. Ometigi on sageli tema see, kes kontakti otsib ja kohtuda tahab. Aga miks siis? Ja ka etteheiteid kipub tema tegema. Selline rahutu ja närviline on,“ kirjeldab Kelli.

„Menopausis ei tohiks asi ju veel olla, et ta tujutseb. Tean, et ta pigem plaanib perre lapsi. Küsida kah ei saa, sest siis tõmbub ta krampi või hakkab veiderdama. Selline ta on lihtsalt. Keerulise iseloomuga on ta alati olnud, aga ikka on toredaid koosviibimisi olnud. Ega ma ka tutvusringkonnas väga palju inimesi ei tea, kes siiani lapsepõlvesõpradega veel väga suhtleks. Või on vastupidiseid näiteid? Kas ma saaks midagi teha, et kunagist sõprust taas lähedamaks ja soojemaks saada?“