Mammi ei lase leukeemial end murda: „Otsustasin kohe, et mina sohval surma ootama ei hakka!“

Kui Ene Pajula ehk Mammi sai leukeemiadiagnoosi, ütles arst, et elada on jäänud aasta kuni kolm. Nüüd on sellest möödas 18 aastat. Mammi on rõõmus ja reibas, viskab enda üle nalja ja lükkab ümber visalt püsivad uskumused, et selle haigusega on kiire minek.

Kui kuuleme sõna leukeemiahaige, tuleb silme ette kahvatu kõhetu inimene. Õhtulehe värvikate arvamuslugude kirjutaja Ene Pajula ei paista selline kohe kuidagi. Seljakott seljas, on ta hoogsal sammul saabunud Haapsalu bussilt. Kotis on tal üllatus: ta on just kätte saanud T-särgid, kuhu lasi trükkida ”Ma pole 70. Olen 20 + 50 aastat kogemust.“ Ta pole tõesti seitsekümmend, vaid saab alles veebruaris. Kui haigus on talle midagi õpetanud, siis arusaama, et kui tahad midagi olulist ära teha, ei tohi seda edasi lükata.

Ene pole juba üle aasta võtnud ravimeid, kuid ta ei söanda öelda, et on terve. Kuigi haigus võib olla vaid talveunes, julgeb ta parandamatu optimistina teha ka pikemaid plaane. ”Peab tegema!“ ütleb ta rõõmsalt.