KOGENUD ARST KRITISEERIB: perearstid võistlevad võimalikult tervete patsientide saamise nimel (27)

Tänavu suvel-sügisel siirdus Mustamäelt kolm ja Nõmmelt viis perearsti nende arvates parematesse töötingimustesse Ülemistel. Tallinna munitsipaal-perearstikeskusesse tekkinud tühik sundis tuhandetele inimestele peale valiku: kas proovida endale leida uus perearst kodu lähedal; jääda lootma, et perearstikeskus leiab Mustamäele või Nõmmele ärakolinute asemele uued arstid, või hakata kurseerima Lasnamäe vahet?

Kogenud perearst Tõstamaalt, üks praeguse perearstisüsteemi häälekamaid kriitikuid Madis Veskimägi oponeerib jõuliselt väite peale, nagu saaks end niisama lihtsalt mõne teise perearsti juurde kirja panna, kui arsti asukoht enam ei sobi. Jutt vabadest kohtadest nimistutes on tema meelest ilus vaid teoorias.

„Siin tulevad mängu muuhulgas ebaeetilised nüansid – perearstid võistlevad endale võimalikult tervete patsientide saamise nimel," väidab ta. Veskimägi sõnul pole perearstid lisaks üle keskmise pikkusega nimekirjadest huvitatud. Talle kui ühtlasi vahel EMO-s töötavale arstile kuulub ka väide, et 60-70% EMO-sse tulnute juhtudest saaks lahendada perearst. Aga patsiendile ka midagi ette heita ei saa, sest ju tal siis ei ole arstiga mingil põhjusel kontakti.

„Arsti elu on oluliselt mugavam ja lihtsam, kui sul on nimistus vaid 1500 patsienti," tõdeb Veskimägi. "Ma ei väsi arvustamast süsteemseid vigu: kas patsient on arsti jaoks või vastupidi? Kui perearstil on valida, kas võtta kontoriks vaatega ruumid viiendal korrusel, siis sageli ei mõelda, et mõnelegi patsiendile oleks jõukohasem asupaik teisel korrusel. Ma ei ole iga natukese aja tagant autot vahetanud ja olen hoopis soetanud meditsiiniaparaate. Samas tean perearsti, kes enda lapse bemmile kulutas 50 000, tean ühte teist, kes maksis maasturi eest 70 000, aga kui samal ajal leidub patsiente, kes ei saa abi, siis ei ole see õige."

Väljend „ärimeditsiin" kordub Veskimägi suus alatihti. Samamoodi ka „eelarvepõhisus", milles ta näeb lahendust. Ta väidab, et selle 150 000 euroga, mille keskmiselt koormatud perearst saab aastas haigekassalt pearahapõhisuse alusel, võiks esmatasandi arstiabi süsteemi märksa paremini käima panna. Riik varustaks aparatuuri jm tööks vajalikuga ning arst oleks vaid palgasaaja. Kusjuures palga suurus sõltuks sellest, millises ulatuses on arst ise võimeline lihtsamaid protseduure sooritama ning milliseid erioskusi ta omab.

Refereeritud artikli täistekst ajalehes Pealinn.