PEREARST: tervisekeskus ei tähenda betooni, vaid inimesi, kes seal töötavad (4)

Nii nagu paljud perearstid, alustas ka Laagri Perearstikeskuse juhataja ja perearst Triinu-Mari Ots ligi kakskümmend aastat tagasi noore arstina üksikpraksises. „Töötasin Läänemaal, Lihulas ja Virtsus kokku seitse aastat. Noore arstina oled uhke ja tahad palju jõuda – käid öösel haavu õmblemas, kuulad inimese mure ära ka poes, vorstisabas seistes. Upud igapäevatöösse ja praksise korraldamine jääb tahaplaanile,“ meenutab Ots toonast. Tegelikkuses ei saa selline olukord kaua kesta ja viib suure tõenäosusega arsti läbipõlemiseni.

 „Kui rääkida tervisekeskusest, siis on kaks erinevat ning sageli suurt segadust tekitavat mõistet: tervisekeskus kui maja ning tervisekeskus kui haigekassa lepingupartner. Eurorahade eest ehitatud uhke ja kõikidele nõuetele vastav maja ei tähenda automaatselt tervisekeskuse lepingut haigekassaga, samamoodi kui tervisekeskuse leping ei pea käima koos vaid uue, eurorahade eestehitatud majaga,“ ütleb Laagri Perearstikeskuse juht.

Tema sõnul on sisu alati olulisem kui väline, nii ka tervisekeskuse puhul. Samas näeb ta oma kogemusest, et toimivat sisu on palju lihtsam luua, kui maja on mugav ja funktsionaalne.

Perearst peaks planeerimisel kaasa rääkima

Ots ütleb ma kogemuse põhjal, et hästitoimiva ja sobiva keskuse rajamine algab juba selle planeerimisest. „Perearst, kes on keskuse ankurrentnik, peaks saama kaasa rääkida ka ehitusprotsessis,“ sõnab Ots.

Iga perearst peab praegu teenindama vähemalt 1600 inimest. Ots peab optimaalseks ühes keskuses alustada 2–3 nimistuga. Väikseim Terviseameti poolt seni heaks kiidetud nimistu piirsuurus on 1600 inimest. Tegelikkuses lubaks seadus vahemikku 1200–2000. „Arstid loobuvad täiendavatest nimistutest, sest see muudab töö korraldamise seadust järgides pea võimatuks. Arstina tahan pakkuda patsientidele parimat teenust, tööandjana pean tagama, et järgiksin töö- ja puhkeaja seadust,“ ütleb ta selgituseks, miks arstid ei toeta ülisuurte nimistute loomist.

„Kui on näha, et on hästi toimiv perearstikeskus, siis võiks olla Terviseamet ka selle suuruse osas olla paindlik ning lubada ka väiksemaid nimistuid või neid poolitada,“ sõnas ta.

„Majaomanikule võib hoone rajamine olla äriprojekt. Paraku on nii, et kui rendihinnad on ebamõistlikult kõrged ja omanik seab tingimusi, mis pole arstile vastuvõetavad, võibki jääda ankurrentnik tulemata nina eurorahad tuleb tagasi maksta,“ selgitas ta.

Tervisekeskuste planeerimisel ja rajamisel ei saa hoone omanik tingimusi ette kirjutada. „Hästi oluline on arste kaasata, sest betoon ei ole see, mis teeb ühe maja tervisekeskuseks, vaid ikka inimesed, kes seal töötavad. Sisu on määrav, mitte kest,“ võtab Ots kokku.

Koostegemine annab eelise

Triinu-Mari Otsa soovitus koos töötamise ladusamaks muutmiseks on ühe äriühingu loomine. Samas on võimalik, et on üks keskus, kus töötab mitu arsti, kes on igaüks eraldi ettevõtjad. „Lõpuks on kõik kokkuleppimise küsimus. „Kui on aga üks, tugevam äriühing, on võimalik maksta meeskonnale motiveerivamat palka ning langeb ära mure asendustega,“ toob Ots mõned näited. „Ka on ühel arstil pea võimatu palgata lisaks õele suuremat tugipersonali, rääkimata füsioterapeudist või ämmaemandast, kes tegelikult peaksid kuuluma tervisekeskuse meeskonda.“

Järveotsa Perearstikeskuse juhataja ja perearst Diana Ingerainen töötab koos seitsme perearstiga. Lisaks neile on keskuses ametis õendusjuht, ämmaemand, lastearst, füsioterapeut ning 19 pereõde, kes on kõik koondunud ka ühte äriühingusse. „Oluline on töötada selle nimel, et tervishoiusüsteem liiguks patsiendikesksuse poole ja ümber patsiendi tekiks koostöövõrgustik,“ ütleb Ingerainen. Tema sõnul peab inimest vaatama kui tervikut, mitte jooksutama teda asjatult ühest kohast teise.

Ingeraineni sõnul on oluline integreerida peremeditsiin sotsiaalhoolekandega, sest sotsiaalne osa on äärmiselt oluline. Järveotsa Perearstikeskuses saavad patsiendid näiteks suhelda telefoni või e-kirja teel kõnekeskuse kaudu kõrgharidusega pereõdedega. „Pereõde selekteerib kirjad ja vastavalt kompetentsile vastab ise või suunab nõustamise arstile. Meil on loodud ka turvaline e-perearstikeskuse keskkond, mis samuti lihtsustab patsientide teenindamist,“ ütleb ta.

„On arusaadav, et vanemad arstid, kes on harjunud lootma vaid iseendale, ei torma uue süsteemiga kaasa minema ning eelistavad jätkata pigem üksikpraksises. Mõni inimene kohaneb uue olukorraga kiiremini, teise jaoks on vaja rohkem aega, et enda jaoks kindlus või hüved üles leida,“ ütleb Ingerainen. Tema sõnul on uued ruumid, aga ka majanduslikult parem toimetulek koos tegutsedes siiski olulised motivaatorid.

Äsja avatud Rakvere tervisekeskuses töötab kümme perearsti, neist neli moodustavad ühise äriühingu ja kuus jätkavad eraldi äriühingutena. Neid kuut nimistut omavat arsti oma meeskonnaga on kogu protsessi algusest peale plaaninud moodustada sisulise tervisekeskuse ja saada sellele Haigekassalt esmatasandi tervisekeskuse rahastus.

Oma praksisega jätkab keskuses tööd ka Lääne-Virumaa pikaaegne perearst Kersti Veidrik. „Rakvere linnavalitsuse poole pöördumisest ja tervisekeskuse ehitamise otsuse tegemisest on möödas neli aastat ja me oleme teinud kuuekesi koos linnavalitsusega palju ühist tööd. See on meid lähendanud ja loodame väga, et meie koostöö sujub, et oleme võimelised asendusteks, ühisteks aruteludeks ja arenguks,“ ütleb Veidrik.

„Tervisekeskuse pidulik avamine oli 1. novembril, kolimiseks jäi paar päeva, seega oli oktoobri lõpp väga kiire,“ sõnab ta. Veidriku sõnul otsustati taotleda esmatasandi tervisekeskuse lepingut seetõttu, et ühiselt on võimalik lisada täiendavaid teenuseid, mis on väga olulised edasiseks esmatasandi arenguks ja laienemiseks. „Meil on kõik lisateenuste lepingud juba olemas. Aeg annab selgust, kas selline kooslus toimib piisavalt hästi,“ nendib ta.

Tugisüsteem tagab ladusa töö

 Edukad perearstikeskused töötavad juba praegu nii, et õed ja arstid on oma rollid selgeks rääkinud ning nad töötavad tõhusalt nii paralleelselt kui ka koostöös.

Paljudes perearstikeskustes kohtub patsient kõigepealt pereõega. Helistades või sisenedes perearstikeskusesse on just pereõde see, kes patsienti tervitab, kuulab pöördumise põhjuse ära ning on pädev hindama, kes tulenevalt terviseseisundist või pöördumise põhjusest üldisemalt on õige tervishoiutöötaja patsiendiga tegelema. Lisaks teeb pereõde koostööd nii piirkonna koduõega kui ka vajadusel oma nimistu patsiendi kooliõega.

Laagri Perearstikeskuses on nii õed kui ka füsioterapeut ja ämmaemand üldrotatsioonis, mis tähendab, et nelja nimistuga töötavad kuus arsti saavad kasutada nende tuge vastavalt vajadusele. Patsientide kiiremaks ja mugavamaks teenindamiseks on samuti loodud eraldi kõnekeskus, kus on korraga tööl kuni kolm inimest. Tänu sellele on ooteaeg lühem ning saabuvaid patsiente tervitav töötaja ei pea jagama tähelepanu telefonikõne ja tulija vahel. „Nii klientide kui ka töötajate jaoks on loodud mugavad ja funktsionaalsed ruumid. Alates esimesest sisenemisest saab inimene teha valiku, kas suhelda teenindajaga või kasutades ID kaarti anda märku oma kohalejõudmisest ning leida üles õige kabinet. Samamoodi kasutavad tervisekeskuses töötavad arstid ja tugipersonal nutikaid suhtluslahendusi, mis omakorda lihtsustavad tööd,“ ütleb perearst Triinu-Mari Ots.

SA Põltsamaa Tervis juhi Merle Mölderi sõnul on nende keskuses küll veel kasvuraskusi, aga ka neist saadakse jagu. „Meie keskuses töötab viis perearsti, kelle haldusteemasid aitab lahendada üks selleks spetsiaalselt palgatud inimene. Kuigi esmalt oli keskusse plaanitud kuus nimistut, siis Terviseameti otsusega on neid järel vaid viis ning ka see asi tuleb eurorahade kasutamise valguses lahendada,“ sõnab ta. Mölder loodab siiski, et rahastaja mõistab olukorda ning liigitab selle eriliseks ja trahvi ei rakendata.

Keskus võimaldab keskenduda enam patsiendile

„Keskust me oluliselt suuremaks kasvatada siiski ei soovi. Meie eesmärk ei ole ajada nimistut suureks, vaid teha oma tööd kvaliteetselt,“ ütleb perearst Triinu-Mari Ots. Tema sõnul ongi nimistu optimaalne suurus 1600 inimest. Samas kui kehtiv kord lubab vahemikku 1200-2000, siis nimistu suureks ajamine ei ole tohtri sõnul hea lahendus.

„Kollektiivi ja tervisekeskuse toetav õlg on tohutult oluline,“ ütleb ta. Leiame oma meeskonnaga iga päev vähemalt pool tunnikest, et koos süüa ja vabas vormis juttu ajada. See on väga vajalik, et pinged ei kuhjuks ning inimesed jaksaks teha säravate silmadega oma tööd,“ ütleb perearst.

Inimesi saab aidata, kui oma elu on korras, ise oled rahul. Kui on äge keskkond nii meeskonna kui ka maja mõttes, on ka töö mõnus ja inimesed tulevad hea meelega. Kord nädalas tehakse keskuse meeskonnale sisekoolitusi, kus oma tööst räägivad nii oma meeskonna liikmed kui ka eksperdid väljapoolt.

Arsti töö kõrvalt ka administreerimisega tegelemiseks kulub tal nädalast terve üks päev. Ja seda olukorras, kus on olemas ka büroojuht, kes tegeleb jooksvate küsimustega nagu töögraafikud, ruumide seisukord ja vajalike materjalide tellimine.

„Et teenuste tase oleks stabiilne ning käiks ajaga kaasa, on meil üks noor arst vastutav eraldi ka kvaliteedi eest ehk neid rolle, mida muidu peaks põhitöö kõrval täitma üksi töötav perearst, on meeletult palju,“ võtab ta kokku.

Kuidas saada juurde noori perearste?

Otsa sõnul valivad perearsti suuna tegelikult kõige säravamad pead, sest selles rollis on võimalik teha mitmekülgset tööd, mis on eriti noortele paeluv. Tema sõnul on noorte töölesaamisel võti just paindlikkus. „Meil on väga vaja noori arste, aga peame olema valmis selleks, et nad soovivad end täiendada, jääda lapsega koju. Kui keskuses töötab mitu arsti, saab töö vajalikuks ajaks ringi korraldada.“

Kui haiglas on tugev hierarhia, siis nende keskuses on rollid võrdsed, mis on samuti noore arsti või tubli õe jaoks oluline. Ka saab arst tervisekeskuses  tegeleda sellega, mis teda huvitab, sest spektreid on palju alates kirurgiast lõpetades lastearsti tööga. Sellist spetsialiseerumise võimalust väikeses üksikpraksises ei ole.

Noortele arstidele ja õdedele on keskuses töötamine juba kooliajal justkui inkubatsiooniprojekt – hea toimiv keskus. Kui on hea resident, siis luuakse kontakt, mis ideaalis päädib noore arsti tööleasumisega samasse keskusse pärast kooli lõpetamist. „Me oleme väike seltskond, kõik tunnevad kõiki ehk tegevperearstid võiks teha tihedamat tööd ka residentidega,“ leiab Triinu-Mari Ots.

Täiendavate teenuste osas toob Ots välja selle, et kui koduõenduse teenust nad juba pakuvad ehk neil on olemas spetsialist, kes teeb keskuses õetööd ja vastavalt vajadusel koduõendusvisiite, siis hädasti oleks vaja kliinilist psühholoogi, kelle roll on praegu lahendatud samuti õe abil.

„Kindlasti saab ka maailm paremaks muutuda, küllap on palju, mida saaks seadusandlikult või tervishoiukorralduslikult veel paremaks muuta, kuid väga palju on meie endi käes. Ning tervisekeskustest visiooni luues tasub unistada suurelt – unistustel on kombeks täituda,“ julgustab Ots teisi perearste.