EESTLASED ON HULLUD ehk Kuidas minust sai jäise tahtejõuga taliujuja

On 24. november. „Ohoh, täpselt kuu aja pärast on jõululaupäev,“ mõtlen Pirital merevees sulistades. Minu selja taga loojub päike ning taevas on oranž nagu mandariinikauss jõululaual. Õues on -3, vees +2. Paar tundi pärast mind tuleb koos sõpradega samasse kohta talisuplushooaega alustama ka peaminister Jüri Ratas. Mida ja miks me teeme?

Tallinna taliujumiskeskus Pirital avas 1. oktoobril 11. hooaja. Mina ja mu sõbranna aga oma väeti esimese. Lihtsalt sellepärast, et end rutiinist välja murda ning ühine pöörane hobi leida. Ikkagi kanged Võrumaa naised! Pole meil vahet, kas järv või meri! Pimedal oktoobrikuu õhtul mööda Pirita teed ujuma sõites kisub aga kahtlustav pilk vägisi sõiduteelt merele, kus möllavad pirakad lained, mille sügistorm oli üles kruttinud. „Kas see on ikka hea mõte?“ küsin ma sõbrannalt. „Jah, pole mõtet algust edasi lükata,“ saan ma entusiastliku vastuse.