Keha

KAKS VÄHKI SELJATANUD MEES: olen ennast 12 aastat ravinud kõige positiivsega (13)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 11. veebruar 2020 05:00
Riho püüab süüa tervislikult, naerda pidurdamatult ja panustada maksimaalselt heategevusse.Foto: Teet Malsroos
Kaks korda vähi seljatanud Riho Tuisk on juba 12 aastat ravinud ennast ka kõige positiivsega: "Püüan süüa tervislikult, naerda pidurdamatult ja panustada maksimaalselt heategevusse."  

70-aastane Riho pani kirja oma loo veebilehel rahvalood.ee, kuhu kogutakse  inimeste vähilugusid.

Samal teemal

"2008. aastal nägi perearst mu kaelal mügarikku ja soovitas minna onkoloogi juurde. Avastati kilpnäärme pahaloomulise kasvaja metastaasid, mis olid jõudnud juba lümfidesse. Need saadi korralikult kätte tänu doktoritele Ullale, Maisveele ja Tuulikule. Et kõike kätte saada, pidid nad parema käe lihased läbi lõikama, millest on nüüd õlg 10 cm alla vajunud ja kompuutertomograaf näitas, et unearter on sulgunud ning aju verevarustus seetõttu pärsitud. Eelnevalt palusin ortopeed dr. Kaske PERH-st ja dr Pääsukest Tartust, et nad õla tõstaksid kõrgemale, mida nad aga ei teinud. Kaelale sain peale oppi ka 30 korda kiiritust.

2010. aastal avastas kompuuter maksast aga pahaloomulise kasvaja, mille sai dr Melnik õnneks ilusti kätte. Nüüdseks on mul olnud juba 12 aastat raske puue. 2017. aastal oli ka vasakus silmas glaukoom ja see jäi pimedaks. Eelmine aasta jättis dr Maisvee kompuuteruuringu tegemata, sest risk on vähenenud. Enda meelerahuks siiski palusin uuring see aasta veebruaris teha.

Peale esimese kasvaja oppi on minu organismile hakanud meeldima keedupeet ja hapukapsas, mida söön iga nädal. Käin ka vähi tugigrupi koosviibimistel, et saada teavet õigest toitumisest jm. Magusat ja valge jahu tooteid püüan vältida. Kommi asemel söön pähkleid ja enne magamaminekut joon pool teeklaasi punast veini. Suitsetanud ja purjutanud ei ole ma kunagi.

Arvan ise, et vähid võisid tulla sellest, et töötasin kunagi ARS Juveelis, kus puutusin kokku vähesel määral kaadmiumiga, aga asbest oli iga päev nina all ja kuuma happe aurud. Töötamise tõttu juveelitehases avastas töökaitseinspektsioon minu uriinist pliid 100% üle lubatud normi ja seal töötamine keelati. Vahepeal teenisin kolmes eri kohas, et majaehitamiseks raha teenida. Enne seda oli veel abielulahutus, mis mõjus psüühikale. Lisaks on mu tädil ja vanavanaemal olnud probleeme samuti kilpnäärmega.

Nüüd juba 12 aastat olen ennast ka ise ravinud kõige positiivsega – püüan süüa tervislikult, naerda pidurdamatult ja panustada maksimaalselt heategevusse. Eelmine aasta osalesin üle 200 tunni kümnel eri üritusel. Minust kirjutati ilus lugu.

Kõige positiivsem emotsioon oli PÖFF-il, kus üheks ülesandeks oli olla saalis, kus näidati Mehhiko filmis „Laevake“ 10-aastast poissi, kes teadis, et sureb vähki. Pärast filmi paluti koolinoortel tulla allapoole ja meespeategelasele küsimusi esitada. Tekkis kohmetu paus ja ma läksin teda tänama hea filmi eest, mis minule tõi pisarad silma. Ütlesin, et olen kahest vähist välja tulnud tänu positiivsele heategevusele.

Pärast koristasin laste järelt saalist sodi ja seda ära visates tuli peategelane minu juurde ja KALLISTAS mind. Hoidsin taas vägisi pisaraid tagasi ja tundsin, et selliste hetkede nimel ongi väärt elada.

Olgem positiivsed! Ita Everi moto on ka minu moto: „Ära vihasta, vaid vaata ja imesta“."

Projektiga “Elu vähiga. Jaga oma lugu” kogutakse Eesti inimeste vähilugusid, mis avalikustatakse Eest Rahva Muuseumi lehel rahvalood.ee.

Lugude kogumise algatas Eesti Tervishoiumuuseum koostöös professor Hele Everausi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tervise Arengu Instituudi, Eesti Vähiliidu ning Roche Eesti, AstraZeneca Eesti, Pfizer Luxembourg SARL Eesti filiaali ja Bayeriga.. 

Oma lugu on võimalik sisestada nii anonüümselt kui ka kontaktandmetega. Oodatud on kõik vähilood: nii inimestelt, kes on seda põdenud või saanud just diagnoosi, aga ka lähedastelt, kes on olnud toeks ja näinud lähedalt vähihaige muresid ja rõõme.