Keha

Kas COVID-19 levib ka peiteajal? Perearst: kaalukauss kipub kalduma jaatava vastuse poole 

Toimetas Sirje Maasikamäe, 13. märts 2020, 11:56
Foto: Vida Press
Koroonaviiruse kohta liigub üsna palju vastukäivat infot, kas või selle kohta, kas haiguse peiteajal ehk enne haigustunnuste tekkimist võib inimene teisi nakatada. “Selles küsimuses on teaduskirjanduses vastukäivaid andmeid, aga kaalukauss kipub kalduma jaatava vastuse poole,” nendib perearst Piret Rospu oma blogis, kus ta on alustanud koroonaviiruse teemaliste artiklite sarja.

Avaldame katkendeid pikemast postitusest, mille on üle vaadanud ja mida on täiendanud ka dr Irja Lutsar ja dr Marje Oona.

Koroonaviirus-tekkese haiguse COVID-19 peiteajaks on enamasti märgitud 2–14 päeva, keskmiselt viis-kuus päeva. Osadel andmetel võib peiteaeg ulatuda 0–24 päevani, aga ma oleks skeptiline nii 0 kui ka 24 päeva osas, ega kõikide haigestunute puhul ju nakkusallikat kindlalt ei tea.

Ühes viimastest analüüsidest arvatakse, et ühel haigestunul sajast ilmnevad haigusnähud pärast 14 päeva kestnud karantiini möödumist. Seega harilikult on 14 päeva kestev karantiin piisav, et võimalik haigestumine avalduks.

"On arvatud, et inimesi kriitilisse seisu viivaid raskeid tüsistusi ei põhjusta alati mitte SARS-CoV-2 ise, vaid hoopis immuunsüsteemi vastus viirusele," ütleb perearst Piret Rospu.Foto: Erakogu

Samal teemal

Terviseameti lehele tuginedes on COVID-19 sümptomid sarnased gripi omadele: tekkida võivad köha, palavik ja hingamisraskused. Praeguseks on teaduskirjanduses juba päris palju erinevaid uuringuid, kus on loetletud erineval hulgal haigestunutel tekkinud sümptomid.

Panin need ühte suurde tabelisse, kokku, et näha, kuidas erinevates uuringutes on leitud natuke erinevad sümptomid, aga võimalik, et erineval viisil küsitleti haigeid või erinevalt registreeriti sümptomeid. Tabelit saab näha SIIT

Kõigil haigestunutel ei teki palavikku, üheski uuringutest ei olnud palaviku esinemissagedus 100%, pigem kuskil 88–98% ringis. Palavik võib olla erineva kõrgusega, kusjuures isegi raskete või kriitiliste haigusjuhtude puhul (st inimesed, kes vajavad lisahapnikku või hingamisaparaati) võib palavik olla väike või üldse puududa.

COVID-19 haigust võib raskuse järgi jagada neljaks:

 kerge: kerged ülemiste hingamisteede sümptomid, aga röntgenis ja kompuuteruuringul puuduvad kopsupõletikule viitavad tunnused;

mõõdukas: palavik, hingamisteede sümptomid ja röntgenis või kompuutris on näha muutused;

rasketel juhtudel on hingamine ja organismi hapnikuga varustamine selgelt löögi all. Esineb üks kolmest kriteeriumist: hingamisraskus, hingamissagedus üle 30 korra minutis, ilma lisahapnikuta langeb veres hapnikusisaldus alla 93% või hapniku osarõhu langus arteriaalse vere analüüsis;

kriitiline: hingamispuudulikkus, septiline šokk või mitmete organite puudulikkus.

Õnneks on massiivses enamuses tegemist kergete haigusjuhtudega. Minu teada seni suurimas ligi 45 000 kinnitatud haigusjuhu analüüsis (Hiina patsiendid) jaotusid haigusjuhud järgnevalt:

 kerge: 81% (36 160 juhtu);

raske: 14% (6168 juhtu);

kriitiline: 5% (2087 juhtu).

Samas on Pekingis 262 patsiendi analüüsidesse kaasatud ka 13 asümptomaatilist juhtu (5%), kellel kas puudus palavik või kes tundsid kerget ebamugavust, kuid kelle hingamisteedest leiti koroonaviiruse pärilikkusmaterjali.

Nüüd muidugi jäävad õhku küsimused, kas on õige neid ainult analüüsi põhjal määratud inimesi haigestunute ja suremuse arvutamise analüüsidesse kaasata ja eriti põletav on küsimus, kas asümptomaatilised viiruse kandjad on ka suutelised viirust levitama?

On arvatud, et inimesi kriitilisse seisu viivaid raskeid tüsistusi ei põhjusta alati mitte SARS-CoV-2 ise, vaid hoopis immuunsüsteemi vastus viirusele. Põletikulised tsütokiinid on molekulid, mida immuunsüsteemi rakud omavahel suhtlemiseks kasutavad. Koroonaviirused on võimsad tsütokiinide tootmise vallandajad ja viirusest tingitud nn tsütokiinide torm on mehhanism, mille kaudu keha tähtsad organid kahjustada saavad. Samasugune tsütokiinide torm tekib ka mitmete teiste viiruste korral, näiteks on see hästi tuntud fenomen gripi puhul.

Kirjanduse andmetel võivad COVID-19 tüsistustena tekkida hingamispuudulikkus ja ägeda respiratoorse distressi sündroom, südamekahjustus ja südame rütmihäired, neerukahjustus, RNA-eemia (viiruse pärilikkusmaterjali ringlemine vereringes, ilmselt viiruslik analoog baktereemiale ehk veremürgitusele bakternakkuste korral), sekundaarsed infektsioonid (ehk lisaks COVID-19-le lisandub näiteks bakteriaalne kopsupõletik), hulgiorganpuudulikkus ja surm . Ühes ametlikult avaldamata uuringus on kirjeldatud ka hüübimissüsteemi häirumist suurel osal patsientidest.

Keskmine aeg haigusnähtude avaldumisest kuni hingamisaparaadi vajaduse tekkimiseni on umbes 8–14 päeva.

Foto: Pixabay

Kuidas SARS-CoV-2 levib?

Tõenäoliselt levib viirus piisknakkusena, kui haige inimene köhides või aevastades oma hingamisteede eritisi laiali paiskab. Samuti on võimalik levik otsese kontakti teel – haigestunud inimest katsudes või ka pindade vahendusel, kui haige inimene on köhinud viirust sisaldavad piisad igale poole pindade peale laiali ja siis terved inimesed oma käega korjavad haigustekitaja laudade või ukselinkide pealt üles, katsuvad omakorda enda nägu ja sedasi viirusega end nakatavad.

Spekuleeritakse, et võimalik on ka levik väljaheitega fekaal-oraalsel teel (st väljaheitest mustade kätega) ja aerosoolidena (õhu kaudu), aga nende levikuteede kohta praegu veel veenev tõestus puudub.

Kui nakkava viirusega on tegemist?

Erinevate analüüside põhjal suudab üks inimene nakatada 2–3,5 inimest. Võrdluseks: gripi korral on see arv umbes 1,3 ja leetritel lausa 12–18. Seega mingi väga supernakkava viirusega tegemist ei ole. Kuigi gripist võimekam, jääb SARS-CoV-2 kõvasti alla näiteks tuulerõuge- või leetriviirusele.

Ülinakkav leetriviirus püsib väliskeskkonnas eluvõimelisena kaks tundi ja on suuteline inimesi haigla ooteruumis nakatama ka siis, kui korra aevastanud leetrihaige sealt ammu jalga on lasknud. Tuletan meelde, et eelmisel aastal oli Eestis leetreid 27 inimesel, haigus levis ka Eesti-siseselt ühelt inimeselt teisele, mingit maru paanikat siiski ei tekkinud ja vaktsineerimata inimesed massiliselt end vaktsineerima ei tormanud.

COVID-19 diagnoosi saanud patsiendid võivad olla väga kergete sümptomitega või ilma palavikuta ja samal ajal võivad nad olla väga aktiivsed viiruse levitajad. Kohe esimestel haiguspäevadel, kus isegi pole veel kõik sümptomid välja kujunenud, on patsientide ülemistes hingamisteedes viirust hästi palju ja viiruse levitamise muster sarnaneb gripile.

Foto: Pixabay

Nakkusohtlikkus peiteajal?

Probleemiks võib olla haiguse levitamine enne haigustunnuste tekkimist ehk rahvakeeli peiteajal. Selles küsimuses on teaduskirjanduses vastukäivaid andmeid, aga kaalukauss kipub kalduma jaatava vastuse poole. Selge on see, et väga pikalt enne haigusnähtude teket viirus ilmselt ei levi, aga viiteid on, et peiteajal võib lähikontaktiga levida ka. Kindlasti ei ole peiteaeg viiruse peamine levikuaeg ja isegi kui asümptomaatilised inimesed viirust levitavad, siis ei ole haigestumiseni jäänud aeg enam pikk.

Seega – palju on veel ebaselget, iga järgmine uuring lisab uue killukese teadmist ja ikka veel tugineme Hiinast pärit uuringutele, sest mujalt maailmast tulevad alles üksikute esimeste patsientide kirjeldused.