KUIDAS VÄLTIDA KOROONAVIIRUSE KATASTROOFI? Arst annab ülevaate, kes jäävad haigeks ja kes surevad (2)

Koroonaviiruse sarja kolmandas osas on vaatluse all see, kes täpselt haigestuvad ja kes surevad. Tuletan meelde, et SARS-CoV-2 on selle uue koroonaviiruse ametlik nimi ja COVID-19 tähistab haigust, mida koroonaviirus tekitab.

Esimeses osas piilusin natuke viiruste maailma ja teises osas oli ülevaade haigustunnustest, peiteajast ja levikuteedest. Tänane postitus ei ole üldse nii põnev, kui see olla võiks, sest Hiinas on nähtavasti töökäsi rohkem ja sealt on tulnud täiesti ilusti analüüsitud andmeid; mujalt maailmast ja eriti Euroopast andmeid ikka veel napib.

Kes haigestuvad?

Seni kõige suurem ülevaade COVID-19 kohta hõlmas ligi 45 000 laboratoorselt kinnitatud SARS-CoV-2 juhtu Mandri-Hiinas. Sealsete haigestunute vanuseline jaotus oli selline:

≥ 80 aastat: 3% (1408 juhtu);

30-79 aastat: 87% (38 680 juhtu);

20-29 aastat: 8% (3619 juhtu);

10-19 aastat: 1% (549 juhtu);

< 10 aastat: 1% (416 juhtu).

Seega on haiguse suhtes vastuvõtlikud kõik inimesed sünnist surmani, aga vähemalt esialgsetes andmetes paistab, et lapsed haigestuvad selgelt vähem. Kui kõrvutada Hiina rahvastikupüramiidi siin kirjeldatud haigestunute püramiidiga, siis on erinevus selgelt näha – laste ja noorte osakaal on haigestunute hulgas väiksem kui üldpopulatsioonis. Haigestunute keskmine vanus jääb erinevates uuringutes kuhugi 47–59 vahele.

17. märtsil Itaaliast avaldatud analüüsis (kokku 2003 surnu andmed) on haigestunute keskmiseks vanuseks märgitud 63 aastat. Ma tean, et levib väiteid, nagu oleks haigus nüüd Itaalias hakanud rohkem nooremat elanikkonda ründama või midagi sarnast, aga selle kohta ma pole korrektselt analüüsitud andmeid näinud ja kuni 17. märtsini kokku võetud andmed nagu räägivad sellele ka vastu.

Kui paljud elanikest ikkagi haigestuvad?

Prognoosid kõiguvad vahemikus 20–70% elanikkonnast. Hiinas võeti välja kõik jaanuaris-veebruaris uue koroonaviiruse suhtes võetud analüüsid ja vaadati tagantjärele, et mida sealt siis leiti. Testimisele kuulusid inimesed kas kokkupuute põhjal (kontakt kinnitatud COVID-19 haigega) või sümptomite põhjal (palavik, kuiv köha, hingamisraskus). Kokku 4880 selliste kriteeriumide põhjal leitud proovis esines uut koroonaviirust 38%-l, kusjuures palavikukliinikutes võetud analüüsidest oli uut koroonaviirust 57%-l.

Eelnevast saab teha mitu olulist järeldust: suur hulk ringlevatest viirustest ja palaviku ja ülemiste hingamisteede haigustega haigestunutest ei ole uus koroonaviirus, isegi kui on olnud COVID-19 haigega kontakt.

Samuti tuleb järeldada, et koroonaviirusega nakatunute osakaal ülemiste hingamisteedega haigestunute hulgas on (puhangu tipu ajal) väga kõrge. Ja isegi kui on selge kontakt olnud, siis ilma sümptomiteta inimestelt pole eriti otstarbekas analüüse võtta, sest sedasi leitakse viirust vähe.

Kui paljud surevad?

Kelles see suremise küsimus nüüd ärevust tekitab, siis tuletan meelde, et räägime 100 haigestunu kohta viiest, kes satuvad intensiivravile ja nendest umbes pooled surevad, pooled paranevad. Vähemalt esialgu paistab nii.

Enne surmajuhtude lahti harutamist tuleb veel märkida, et praegu enam ei ole erinevate riikide andmed omavahel väga hästi võrreldavad. Riikides testitakse haigeid erinevalt – kes testivad ainult raskeid juhtusid, nendel on suremus kõrge, sest rasked haiged surevadki rohkem.

Kes testivad palju ja leiavad ka kergemaid juhtusid, nendel jääb suremuse protsent selgelt madalamaks. Ja kui palju on asümptomaatilisi inimesi, kes SARS-CoV-2 ilma enda teadmata läbi teevad, seda me üldse ei tea. Igasuguste hirmsate numbrite juures tasubki meeles pidada – lugeja (surnute arv) on meil siin tehtes teada, aga nimetaja (haigestunute arv) on väga umbmäärane ja saadakse eri riikides erinevate kriteeriumide alusel.

Lõplikud numbrid selguvad tõenäoliselt alles tagantjärele, kui suurtel inimeste hulkadel mõõdetakse viirusevastaseid antikehi ja siis on näha, kui paljud tegelikult põdenud on.

Sellessamas suures ligi 45 000 hiinlase uuringus oli surmavusmäär (haigestunud:surnud) 2,3% ja jagunes järgmiselt:

≥ 80-aastaste patsientide hulgas 14,8% (208 surma 1408 haigestunu kohta);

70-79-aastaste patsientide hulgas 8% (312 surma 3918 haigestunu kohta);

kriitilisse seisu sattunud patsientide hulgas 49% (1023 surma 2087 kriitiliseks hinnatud haigusjuhu kohta).

Seega on näha, et surevad sagedamini vanemad inimesed, kusjuures 40-aastased ja nooremad surevad harva. Surnud patsientide keskmine vanus Hiinas oli 71,5 aastat  ja Itaalias üle 80 aasta.

Surmajuhtude puhul mängib kindlasti rolli see, et haiguse leviku epitsentris saab meditsiinisüsteem väga kiiresti suure ülekoormuse. Ainuüksi Hiinas nakatus viirusesse üle 3300 tervishoiutöötaja ja Itaalias umbes iga viies meedik. Haiglaid ehitati Hiinas küll pöörase kiirusega, aga tühjade majadega meditsiinis juba rallit ei sõida. Samasugust haiglate juurde ehitamist ja meedikute massilist ümber paigutamist ei saa mujal maailmas ilmselt kuskil ka rakendada.

Eks nende surmade juures on ka palju ebakindlat. Mõned andmed on avaldatud juba siis, kui päris kõigi kriitilisse seisu sattunud haigete kohta pole veel lõplikud tulemused teada ja osad on ikka veel intensiivravil. Ja mida rohkem üle koormatud on meditsiinisüsteem, eriti intensiivraviosakonnad, seda kriitilisemas seisus haigeid sisse võetakse ja raskes seisus haigete jälgimisele võtmiseks enam ressurssi ei jagu. Ka see ajab suremus näitajad kõrgemale, kui COVID-19 kulg võib-olla polegi nii hull, aga inimese krooniline haigus ägeneb ja hoopis see saatuslikuks saab .

Haiguse algusest surmani kuluv aeg on nagu kahe küüruga kaamel – esimene sagedasem suremise aeg on 14 päeva ja teine umbes 22 päeva pärast haigestumist.

Mis on surmapõhjused?

Kui lähemalt vaadata surmapõhjuseid, siis hingamispuudulikkuse tõttu surevad üle pooled (53%), ligi kümnendik surevad südamekahjustusse (7%) ja kolmandik sõidavad üle silla kopsude ja südame paarisrakendi jõuetuse tõttu (kardiorespiratoorne puudulikkus, 33%).

Osal patsientidest tekib ülikiire ja agressiivse kuluga südamelihasepõletik ja ilmselt osad surevad ka eelmises postituses mainitud nn tsütokiinide tormi tõttu. Surma põhjuste hulgas on kirjutatud ka ajuinsulti .

Suremuse tõenäosus sõltub ka haiguse raskusest: kriitilisse seisu haigetest surevad umbes pooled. Tagurpidi vaadates siiski – umbes pooled, kes intensiivravile ja hingamisaparaadi alla satuvad, tulevad haigusest välja ja sellepärast ongi vaja hoida haiglaid umbe jooksmisest, sest iga teine, kes hingamisaparaati vajab, võib sellest päriselt kasu saada. Kui ainult aparaate ja personali jätkuks.

Kokkuvõte

Kuigi palju on veel ebaselget, näib, et koroonaviirushaigus kulgeb umbes 80–90% haigestunutest kerge või keskmise raskusega ja seda saab ravida kodus nagu tavalist köha ja palavikuhaigust. Teadmata osal inimestest läheb nakkus nii, et nad ise ei saa arugi. Kui suur osa elanikkonnast haigestub, on praegu veel ebaselge.

Suremuse näitajad on riikide lõikes väga erinevad, kuna testitakse erinevalt ja tervishoiusüsteemide stressitaluvus on erinev. Kõige suurematest uuringutest, kuhu on haaratud palju testitud inimesi ja seega ka suur hulk kergeid ja asümptomaatilisi juhtusid, võib järeldada, et meditsiiniliste ressursside ülekoormuse tingimustes jääb COVID-19 suremus kuhugi 2–3% vahele ja meditsiiniabi hea kättesaadavuse juures isegi alla 1%.

Näib, et meie parim võimalus katastroofi vältimiseks on ikkagi kodus püsimine ja sotsiaalne distantseerumine, et haigestumiste kurv madalana hoida ja haiglaid, eriti intensiivraviosakondi mitte üle koormata. Ideaalis peaks see aitama suremust väga madalale suruda. Seega – püsige kodus, peske käsi, hoidke inimestega distantsi ja jumala eest hoidke oma eakaid lähedasi haigusest eemal!

Postituse mustandi luges läbi ja tegi omapoolsed ettepanekud dr Marje Oona. 

Refefereeritud artikli täisteksti saab lugeda SIIT.