See on üüratu summa oludes, kus igal varasemal sotsiaalministril on pakkuda hulk ettepanekuid, kuidas teha ravimiost võimalikult taskukohaseks. Igal juhul on aeg loobuda kulunud mantrast, et küllap eelistavad inimesed ise kallimaid originaalravimeid odavamatele geneerikutele, kui paljudes apteekides on sama toimeainega ravimite valik ahtamgi, kui näeb ette seadus. Kui maa-apteekidele, kuhu tellib kindlat ravimit võib-olla vaid üks klient, kes mingil põhjusel eelistabki kallist originaalravimit, vaatab ravimiamet ehk õigustatultki läbi sõrmede, siis suuremad probleemid on nähtavasti hoopis linnaapteekides.
Mille taha jääb siis ravimiameti kontrolli tõhustamine, ravimite personaalne pakendamine, digilahendus soodusravimite müügi analüüsimiseks ja seadusemuudatus, mis teeks piirhinnaga müügi kohustuslikuks ravimi kõigi kanguste ja toimeviiside puhul? Kui endised valdkonnaministrid saavad toonast tegevusetust põhjendada alles tagantjärele targaks saamisega, siis ametis oleva sotsiaalministri ainus vabandus saab olla poliitiline tahe. Nii ütlebki Tanel Kiik, et piirhinnasüsteemi muutmine nõuab ravikindlustuselt lisaraha. Ometi ei tee seda mitte kõik eksministrite pakutud lahendused. On ju arusaadavgi, et kesk kriisi on riigil teised prioriteedid, ent sama on selge, et liiga kallid ravimid mõjutavad pensionäride ja paljude teiste toimetulekut, kellele riik peab ühel või teisel moel ikkagi õla alla panema.
Kommentaarid