NEUROTEADLANE JAAN ARU: oleme tehisintellektile sarnasemad, kui me arvame

Intervjuus arutleb neuroteadlane Jaan Aru tehisintellekti, loovuse, loomuse ning ka Elon Muski uusimast idee üle luua inimajju sisestava kiibi abil sümbioos aju ja tehisintellekti vahel.

Kas tehisintellektil võiks olla üldse kohta loovates valdkondades? Tihti on ju kunstnikule või muusikule loovprotsess isegi tähtsam kui lõpptulemus.

Ma olen nõus, et üks osa loovusest on just lõpptulemuse nimel pingutamine, protsess ise. Aga teisalt on loovuse osa ka see, et sa jõuad lõpuks punkti, kuhu keegi teine pole veel jõudnud.

Tehisintellekt võib sealjuures olla lihtsalt batuut, mis annab jõudu juurde, aitab uusi mõtteid koguda, loovust edendada. 

Kuidas võiks see väljenduda näiteks muusikas?

Tehisintellekt oskab juba tänaseks ära tunda muusikateoses mustreid. Vanasti õpetati masinale muusika analüüsimiseks reegleid, helistikke, süsteeme. Tänapäeval oskab masin juba ise muusikat analüüsida, selle mustriteks jagada ning siis panna kokku midagi, mis ongi nagu päris teos.

Tehisintellekti abil on kokku pandud näiteks Beethoveni kümnes sümfoonia. Masinale anti sisendiks Beethoveni varasemaid teoseid ja väheseid katkendeid, mis on helilooja kümnendast sümfooniast olemas. Nendest teostest õppides panigi tehisintellekt kümnenda sümfoonia kokku. Täitsa hästi saavad juba hakkama!

Aga samas võib tehisintellekti kasutamine ka loovust piirata?

Keskkond, stiimulid ja kõik muu meie ümber ju alati mõjutavad meie loovprotsessi. Ühelt poolt aitavad, teiselt poolt piiravad. Tehisintellekt on lihtsalt veel üks mõjutaja. Hea kunstnik mõistab ise, mis päriselt sobib, mis mitte.

Nagu öeldud, suudab ka tehisintellekt ise teha loovaid asju, aga hetkel on ikka inimese loovus palju huvitavam. Ma ei kahtle selles, et kui Beethoven oleks päriselt oma sümfoonia lõpetanud, oleks see olnud palju uuenduslikum kui see, mille tehisintellekt kokku pani. Tehisintellekt õpib varasemaid mustreid ning loob nende põhjal teose.

Beethoven tahtis teha midagi uut, minna kuhugi edasi. Eks kõik loovinimesed tahavad luua midagi senitundmatut. Seega oleks ka Beethoveni kümnes sümfoonia olnud midagi uut ja erinevat.

Seega oskab tehisintellekt luua ainult talle tuttavate mustrite piires, inimene püüdleb aga millegi uudse poole?

See on see huvitav asi inimese juures, me inimestena otsime alati midagi uut, midagi suuremat, paremat. See on meie ajus üks põhialgoritm – leida, mis on uus, mis on huvitav. Tehisintellekt on aga algoritmide kogu, mis proovib aru saada praegustest andmetest kindlates raamides. Loovinimene proovib alati aga mõelda raamist välja.

 Sealjuures on huvitav, et kuigi tehisintellekt mõtleb kindlas raamistikus, on ta pidevas õppimisprotsessis ning sageli me ei tea, kuidas tehisintellekt ühe või teise tulemuseni üldse jõudis.

Jah, see on tõesti veel üks probleemne valdkond. Tihti öeldakse, et see on nagu must kast. Ka praegu proovivad teadlased aru saada ning võimalikult lihtsalt seletada, kuidas tehisintellekt jõuab kindlate otsusteni.

See on huvitav, sest ega inimene ka ju ei tea alati, kuidas ta otsusele jõudis. Näiteks kui küsida väikeselt lapselt, kes on just pahandusega hakkama saanud, miks ta küll nii tegi, siis saame kas väga jabura vastuse või ei tule üldse mingit vastust. Ja tegelikult enamasti ta ei teagi.

Suurte inimestega on samamoodi. Me ise ei mõista neid „musta karbi operatsioone“, mis meie ajus toimuvad. See omakorda tuletab meelde, et me oleme tehisintellektile sarnasemad, kui me arvame.

Tehisintellekti õppeprotsessis peab ilmselt andma ka juhiseid meile iseenesestmõistetavate asjade kohta? Näiteks kui paluda isesõitval autol end viia lennujaama nii kiiresti kui võimalik, siis peab seletama, et too ei sõidaks kiirustades jalakäijale otsa?

See on väga hea näide. Me alahindame oma mõistust, sest näiliselt toimub kõik nii lihtsalt. Tahad näiteks praegu minna võileiba tegema – imelihtne! Tegelikult on vahepeal palju samme, mille peale me ei mõtle, näiteks kuidas sõna otseses mõttes samme seada nii, et ei ärataks magavat last, kuidas avada külmkapp, kui ühes käes on lusikas ja teises raamat, kuidas hakkama saada, kui võipakk on munakarbi all. Meie peame neid samme iseenesestmõistetavaks, aga aju töötleb neid ikkagi.

Kui anda aga tehisintellektile sama ülesanne, alles siis saad aru, et vahesamme ta ju ei tea. See on üks põhiline erinevus inimmõistuse ja tehisintellekti vahel. Meil on palju n-ö tavateadmisi sellest, kuidas käituda mingites olukordades. Teadmised, millest me pole teadlikud. Meie oleme need kuidagi ära õppinud, tehisintellekt neid asju juba naljaga ei õpi. See, et meie inimestena oleme tavateadmised omandanud, annab tehisintellekti uurijatele lootust, et masinad võivad ka selle üks päev ära õppida.

Mida arvad Elon Muski ideest Neuralink ehk inimajju sisestatavast kiibist, mis looks sümbioosi tehisintellekti ja inimaju vahel? Kas see on teostatav?

Elon Musk on unistaja. See on tema edu saladus. Kuigi Neuralinki projektiga tegelevad tippteadlased ja -insenerid, jääb see hetkel ikka veel unistuseks. Et taoline kiip oleks turvaline, on vaja seda katsetada paljudel inimestel, ja ma ei näe, et praegu oleks piisavalt inimesi, kes oleksid sellise protseduuriga nõus.

On põhjus, miks meie aju on kaetud tugeva kolbaga — ajuga juba niisama ei jandi. Aju ei ole auto, aju ei ole rakett. Võib ju öelda, et Elon Muski SpaceX rakett on palju kallim kui ühe inimese aju. Samas raketti me oskame ehitada, aju ei oska. Seda ei oska isegi mitte Elon Musk. Vähemalt veel mitte.

Intervjuu on tehtud lühifilmi “I, Human” taustauuringu osana. BFMi tudengite lühifilm uurib samuti loovuse ja tehisintellekti võimaliku sümbioosi, soovides tõstatada teema üle suuremat arutelu ühiskonnas. Lähemalt võib filmi kohta lugeda “I, Human” Facebooki- lehelt. Samuti on võimalik projektile anda veel viimaseid päevi hoogu Hooandja lehelt.