Veebruari keskel kirjutasin Õhtulehe kolumnis, et koroonavaktsiiniga seotud kommunikatsiooni puhul on olulisim see, et ühtegi vaktsineeritut ei tohi sellepärast hurjutada, et teda on kaitsepoogitud. Iga suts on püha! Lõppenud nädalavahetus näitas, et poolteist kuud hiljem pole veel selle põhimõtte järgi tegutsema hakatud.
Olen viimase paari kuu jooksul mitu korda 64aastaselt emalt uurinud, et kas vaktsineerimisjärjekord on temani jõudnud. Tema vastus meenutab paraku katkist grammofoniplaati: keegi pole mind kuhugi kutsunud. Usutavasti on ta keskmisest pensionärist pisut tegusam ja aktiivsem, kuid samas ei kuluta aega internetis näpuga järje pidamisele, kuidas temaealine peaks tegutsema, et vaktsiinidoosi kätte saada.
Lõppenud nädalavahetuse põhjal saan aru, et oleksin vastutustundliku noore inimesena pidanud ema 120 kilomeetri kauguselt Tallinna tooma ning viima mõnda spordihalli vaktsineerimisele. Nojah, ilmselt oleks ta mind selle jutu peale pikalt saatnud ning soovitanud mul ennast kaitsepookima, sest minu inimkontaktide arv nädalas ületab tema oma mitukümmend korda. Ema eelistab kuuleka inimesena oodata seda, kuni keegi talle helistab ning vaktsineerima kutsub.
Kommentaarid