JUHTKIRI | Milleks rakendada arstidele sunnismaisust, kui selle tagajärjel kannatab mitte arst ega haigla, vaid patsient? (14)
Eesti tervishoiusüsteemi vana viga on keskendumine ametnikkonnale, mitte arstidele. Või – jumala eest – haigetele. Kuidas muidu mõtestada Õhtulehes ilmunud lugu, mis puudutab konkurentsipiirangut arstidele eri haiglates töötamiseks?
Asi võiks olla ju lihtne. Meil on vähe häid arste. See on teatav demograafiline paratamatus. Kui see hea tohter tahaks võtta hädalisi vastu ka teistes haiglates, on mõnes kohas aga nina vingus. Sest haiglad – kuigi enamasti kõik tervisekassast raha nõudmas – on omavahel konkurendid. Tartu ülikooli kliinikum juba piirab enda arstidel pealinna haiglates töötamist. Kuigi rahastaja on ikkagi üks.
Näiteks silmakirurg, kelle teenuseid enam pealinnas ei saa. Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens (varasem Swedbank Balti panganduse juht) selgitab, et silmakirurgia on spetsiifiline ja üsna kitsas eriala, mis eeldab aastatepikkust õppimist, praktiseerimist ning ka investeeringuid meditsiiniseadmetesse. Need põhjused, mis tema toob välja arsti Tartus hoidmiseks, on aga vastuolus lihtsakoelise inimlikkusega, rääkimata Hippokratese vandest.
Kui arve maksab maksumaksja ja me peaks kõiki Eesti inimesi elukohast olenemata võimalikult võrdsena kohtlema, siis miks keelata väärt spetsialisti teise linna elanikele? Niigi on selle võrdse kohtlemisega halvad seisud, maakohtades saab väärt spetsiifilist arstiabi kordades halvemini. Milleks rakendada arstidele sunnismaisust, kui selle tagajärjel kannatab mitte arst ega haigla, vaid patsient? Eespool toodud näites jääb selle keelu tõttu kellelgi Tallinnas abi saamata. Lihtne on öelda – aga minge siis Tartusse! See ei ole hoolimata meie eliidi autostumisest kõigile teps mitte nii lihtne.
Eriti küüniline on selles loos „tööandja erilise majandusliku huvi kaitsmine.“ Tervisekassa peamiseks tööandjaks on siiski maksumaksja, mitte tippametnik, kes on harjunud end tõestama panganduses.
Kommentaarid