Nahavähist pääsenud: "Ees olid minu elu kõige hullemad päevad, kuni pääsesin onkoloogi vastuvõtule." (48)

Ada (33) lugu sai tegelikult alguse mõne aasta eest, mil nagu üle öö ilmus põlvest veidi ülespoole sünnimärk. "See oli tume, ümar, igati ilus sünnimärk. Mul ei tekkinud esialgu mingitki mõtet, et see võiks olla midagi erilist," räägib naine.

Ainus, mis sünnimärgi juures teda häiris, oli, et läbi sukkpükste kippus see silma paistma ning lausa tõmbas pilku endale. "Ma olin küll melanoomist kuulnud ja lugenud, kuid, olgem ausad: kui keegi kuskil midagi kirjutab, jääb see kaugeks. Ikka ju mõtled, et selline asi ei saa juhtuda minuga," ohkab Ada nüüd ja manitseb jutte nahavähist tõsiselt võtma.

Põlvel sünnimärgi asemel silmatorkav arm...

Seda enam, et arstid ütlevad, et melanoomi on võimalik ravida. "Nahavähk kuulub nende vähiliikide hulka, mida on võimalik peaaegu täielikult välja ravida, kui inimene oskab end jälgida ja pöördub õigel ajal – näiteks muutuste korral sünnimärkides – arsti vastuvõtule," lausub Ida-Tallinna keskhaigla dermatoveneroloog Ave Vahlberg.

Adale andis tõuke arsti juurde minna üks tuttav, kellel lõi melanoom korduvalt välja ning keda täna kahjuks enam elavate kirjas pole. Kiireks läks tal aga pärast vähifoorumi lugemist. "Ühel sealsel kasutajal oli ka pisike mustjas täpp dekoltee piirkonnas ning see osutus hiljem melanoomiks," selgitab ta.

Kahe päeva pärast oli noorel naisel tasulises vastuvõtus käidud ning arstiga kokku lepitud, et kindlasti vajavad eemaldamist sünnimärk põlvelt ning lisaks veel üks turjalt.

Operatsioonil eemaldati tal koguni kolm sünnimärki. Kui Ada paari nädala pärast läks niite välja võtma, teatas arst, et sünnimärk põlvel oli tegelikult melanoom ning üks turjal oli düsplaasiaga (25% juhtudest on see nahamelanoomile eelnev seisund – S. P.).

"Tänasin arsti ja läksin nuttes kabinetist välja. Sellest päevast ei mäleta ma mitte midagi. Ning ees olid minu elu kõige hullemad päevad, kuni pääsesin onkoloogi vastuvõtule," meenutab ta.

Kuna asi oli tõsine, pääses ta onkoloogi juurde juba mõne päevaga.

Vähiarst rahustas naise maha ja kinnitas: melanoom avastati halvimast parimal ajal ehk et see ei olnud jõudnud veel väga kaugele areneda. "Muidugi tuli üle elada uus, süvaoperatsioon. Ja terve ports lisauuringuid. Poolteist kuud käisin kõige sagedamini Maarjamõisa haiglas," kõneleb ta.

Õnneks said arstid kogu melanoomi kätte ning Ada pääses nii kiiritus- kui keemiaravist. Ta peab nüüd end vaid päikese eest hoidma ning käima korralikult arsti juures kontrollis.

Miks Adat melanoom tabas? "Geneetiliselt mul eelsoodumust pole. Ja päikest pole ma ka kunagi armastanud. Võib-olla on põhjuseks lapsena saadud päikesepõletused? Või noorena solaariumiga liialdamine?" arutleb loomult heledanahaline Ada ega salga, et on jumekat nahka terve elu ilusaks pidanud. Praegusel ajal kasutab ta selle saamiseks pigem pruunistavaid kreeme.

Ada põlvel ilutseb sünnimärgi asemel nüüd küll kümne sentimeetri pikkune haav, kuid selle üle ta ei muretse. "Pigem olgu see arm, kui vähk!" lausub ta kindlalt.

Päikesevarjud randa!

Ada lükkab ümber arvamuse, nagu nahavähi diagnoosiga inimestel poleks enam mingit lootust suverõõme nautida. "Pigem vastupidi! Senini tundus mulle, et aega on küll, et pikk elu on veel ees. Nüüd olen ma palju rohkem hakanud erinevatel üritustel käima ja hetkes elama!" lausub ta rõõmsameelselt. Vaid päikese eest kaitsvad riided ning kõrgema faktoriga päikesekaitsekreem on tal nüüd igapäevased kaaslased.

Ning et rannas peesitamist pole Ada kunagi armastanud, ei tee ka see külg teda kurvaks. Küll aga on nii tal kui paljudel teistel nahavähiga kokkupuutunuil palve randade haldajaile: nendes võiksid olla päikesevarjud. "Kui inimesed istuksid varjus, mitte lõõskava päikese käes, oleks neil ka igasuguseid tervisehädasid tunduvalt vähem," usub ta.

Lisaks manitseb Ada kõiki end jälgima. "Minu lugu oli nii ebatüüpiline, et kui ma oleks oodanud oma sünnimärgis muutuseid: värvi muutust või veritsemist, poleks tulemus nii hea olnud," soovitab ta oma sünnimärgid nahaarstile ette näidata.

Ning usaldama peab oma sisetunnet, mitte jääda ootama, millal mõni melanoomi tunnustest esineb. "Ma jälgisin ennast, kuid oma sisetunnet arstile minna eirasin," nendib naine nüüd.

"Pigem näidata end arstile, kui hiljem end süüdistada, et kus ma varem olin," soovitab ta enda kogemusele toetudes.