Koolikiusamise all kannatanu: "Siiani on inimesi raske usaldada." (106)

19aastase Mari (nimi muudetud) sõnul algas koolikaaslaste kiusamine, mis teda veel tänaseni ebakindlaks muudab, varases puberteedieas. "Ehk olin ma ise natukene teistmoodi, võib-olla mõjutas ka see, et olin üpriski vaesest perest," püüab ta leida põhjust, miks klassikaaslased teda välja valisid. "Kommentaarid mu välimuse kohta olid igapäevased. Öeldi solvavaid asju mu näo kohta. Eriti tegi haiget see, et seda julgesid teha ka nooremate klasside õpilased," räägib neiu. "See toimus ka pärast kooli, kui mulle helistati salastatud numbritelt ja hakati sõimama või hirmutama. Minu enda hingele tegi kõige rohkem haiget see, kui keegi mu isiklike mõtete kogumiku kotist võttis ja seda kõigile ette lugema hakkas, kui klassi astusin," räägib Mari, kelle kinnitusel soovisid klassikaaslased teda võimalikult palju alandada.

Häbenesin kiusamisest kodus rääkida

Kuigi peamiselt oli Mari sõnul kiusamine koolis psühholoogiline, tuli ette ka füüsilist kiusamist. "Eks vahetevahel ikka tõugati, kuid õpetaja silme all on seda raske teha. Tihemini tuli ette, et tunnis minu taga istunud inimene sülitas mulle mu peale või näiteks pähe," sõnab ta ning lisab, et seda harrastasid nii poisid kui ka tüdrukud. "Sellistel puhkudel ei osanud ma teha muud, kui läksin lihtsalt WCsse, pesin juuksed, panin need kinni ja läksin tundi tagasi."

Mari ütleb, et ei olnud klassikaaslaste ainukene ohver: "Jah, muidugi oli peale minu veel teisi kannatanuid, aga minul viis aastaid kestnud tagakiusamine selleni välja, et kartsin lõpuks kooli minna."

Mari ei rääkinud kodus koolikiusamisest, sest tundis häbi. "Olin väga omaette, hoidsin muresid ja valusid enda teada," räägib neiu ning lisab, et võib-olla oli see ka üks põhjusi, miks ta enda käsi žiletiga lõikuma hakkas: "Tundsin, et see on justkui endasse kogunenust vabanemine."

Muutus tuli gümnaasiumi esimesel aastal. "Kõik paranes, kui sain endale koolist väljaspoolt uusi tuttavaid, keda võisin usaldada, kellest ühele neist otsustasingi asjast rääkida. Tema andis mulle julgust ning ütles, et sellest otsekohe ka emale räägiksin."

Ema saatis psühhiaatri juurde

Kuigi emale rääkimine oli Marile hingeliselt väga raske, oli just ema sekkumine Mari sõnul see, mis probleemid lõplikult lahendas: "Ta suunas mind kohe psühhiaatri juurde, kes andis mulle akadeemilise puhkuse ning määras ka ravimid," räägib Mari.

"Kuigi sellest on nüüdseks möödas mitu aastat ning olen nüüd aastaid teises koolis, on mul siiani kompleksid oma välimuse suhtes ning raske on ennast võõras seltskonnas mugavalt tunda. Samuti kardan pärast pikemat puudumist kooli naasta – äkki vaatab keegi viltu või teeb õela kommentaari. Üleüldiselt on inimeste usaldamine mulle väga raske."

Mari sõnul on kõige olulisem, et lapsed, keda koolis kiusatakse, räägiksid alati sellest lähedastele. "Kui peaks juhtuma, et ei ole lähedasi, siis tuleks kindlasti pöörduda noortenõustamisse."

Koolivägivalda on kõige rohkem põhikoolis

Tartu laste tugikeskuse lastearsti-psühhoterapeudi ja juhataja Lemme Haldre sõnul esineb koolivägivalda kõige enam põhikoolis. Kindlaid kriteeriume, mille järgi ohver välja valitakse, Haldre sõnul ei ole. "Mõnikord valitakse laps, kelle välimuses või riietuses on iseärasusi. Mõnikord valitakse laps, kellel on väiksemad oskused ennast kaitsta ja ta ei oska selle olukorraga toime tulla. Võib-olla on kannatajateks pigem ka need lapsed, kes sellest kodus ei räägi või kellel ei ole vanematega sellist kontakti, mistõttu saab kiusamine varjatult edasi toimuda. Siiski ei pruugi see alati nii olla, võib olla ka, et ohver valitakse välja täiesti juhuslikult."

Haldre sõnul ei pruugi alati kiusaja enda tehtud kurjast aru saada. "Tihti on kiusaja ise kuidagi pinges või on talle endale mingis teises situatsioonis liiga tehtud. Näiteks, kui tal on vanemad õed-vennad, kes teda kodus kiusavad ning tema elab seda omakorda koolis välja. Mõnikord aga on see laps selline väheste suhtlemisoskustega, impulsiivne, hüperaktiivne ja ta ei taju, et see, mis ta teeb, see võib teisele lapsele olla kiusamine. Võib olla, et tema sotsiaalne suhtlemistaju on teistsugune ning et ta ei olegi alati pahatahtlik."