MIKS? Arst ei tee nii, nagu ma tahan! (15)

Patsient püüab leida sobivamat perearsti, arst aga võtab kätte ja läheb ära – riiki, kus on kombeks arsti rohkem kuulata ja tema tööd väärtustada.

Üsna sage olukord: patsient tuleb vastuvõtule ja küsib saatekirja paljudeks analüüsideks, röntgen-, kompuuter- jm uuringuteks. Arst tahab esmalt teda küsitleda: mis mure, kui kaua on kestnud, mis vaevusi leevendab, mis ägestab.

Seejärel vaatab arst patsiendi läbi: kuulatleb, koputleb, katsub, ning määrab esmased uuringud. Kui selgub, et nii kogutud teave on piisav esmase diagnoosi panekuks, ongi justkui kõik hästi, kuid mitte alati.

Doktor Google

Mari on 35aastane daam, kes töötab raamatupidajana ja saab tööl netis vabalt surfata. Tema tervisemure on teist päeva püsinud palavik 37,2 kraadi ja kipitus kurgus.

Dr Google on andnud palju vihjeid, mis sellise vaevuse taga olla võib ning mida peaks tegema. Kindlasti on vajalik vereproov, põletikuproov, külv haigus-tekitajatele, vahest ka ninaneelu tagaosa vaatlus aparaadiga, kindluse mõttes kompuuteruuring.

Võiks kontrollida ka maksa, põrna ja “lümfe”, kindlasti aga kilpnääret ja südant. Väga tähtis on viirusuuring, et teada saada, kas haigust põhjustab rino-, koroona-, adeno-, para-gripi-, respiratoor-süntsütsiaalne, HI- või mõni seni tundmatu viirus.

Perearsti vastuvõtul on Mari pahane, kui arst soovib esmalt ta kurku vaadata, teeb selle põhjal kindlaks tavalise viirus-liku kurgupõletiku ega kipugi andma saatekirju nõutud uuringuteks. Soovitused olla paar päeva kodus, juua sooja raviteed meega ja leevendada kurguvalu käsimüügiravimitega on Mari meelest mõttetud ja isegi nõmedad.

Ei ole aega haige olla, peab tööl käima, kuu lõpp ju tulemas, väidab ta. “Tähendab, ma ei saagi neid uuringud,” on patsient väga häiritud ja lahkub ust mürtsutades.

• Selgitus. Üks-kaks päeva kestnud tõve taga on sageli just viirusinfektsioon, mis on iseparanev seisund, vajalik on vaid rahulik režiim, tüsistustest hoidumine ja nakkuse edasikandumise vältimine töökaaslastele.

Nii varases staadiumis ei näita uuringud midagi kindlat ning hoopis koormaksid patsienti. Kindlasti on arsti lähenemine teine ja ta määraks ka uuringud, kui valu kurgus on kestnud kaks–kolm nädalat ja patsiendil on teisigi olulisi sümptomeid.

Perearst diagnoosib üht, eriarst aga teist haigust

38aastane ettevõtja Kadri kurdab pikemat aega püsinud väsimust, ta lihtsalt ei jõua nii palju teha, kui tahaks. Õhtuti on esinenud torkeid rinnus ja valu-surve-tunnet kaelas.
Küsitlusel selgub, et patsiendil on pikad tööpäevad, ka nädalavahetused on seotud tööga.

Vastuvõtul tehtud täisvereproov ja südamefilm on korras, vererõhk normis, südame kuulatlusleid tavapärane. Perearst seostab patsiendi vaevusi tööpingega ja soovitab seda vähendada, lubada endale puhkust, võimalusel spaahoolitsusi. Patsient küsib saatekirja tuttava südamearsti vastuvõtule. Teise arvamuse saamiseks perearst selle ka kirjutab.

Patsient on kaks nädalat hiljem märksa murelikumana taas vastuvõtul: kuigi kõik uuringud on korras, arvanud südamearst, et tegemist võib olla kerge südamelihasepõletikuga. Vaja on koormust piirata ja tarvitada “südame-vitamiine”.

• Selgitus. Eri arstide seisukohad võivad erineda. Patsiendi jaoks on soliidsem muidugi südamearsti hinnang, tal tekib tõsise haiguse kartus. Ka südamearstide seisukohad on erinevad: ühed arvavad, et südamelihasepõletiku saab diagnoosida ka siis, kui kõik uuringud on korras, teistele on oluline siiski mõne uuringu ilmne haiguslik leid.

Perearst ei diagnoosinud kohe rasket haigust

70. eluaastale lähenev suur suitsumees Juhan kurdab nädalapäevad kestnud köha roheka rögaga. Tal on diagnoositud krooniline bronhiit ägenemistega. Selle raviks on määratud antibiootikumikuurid ja soovitatud loobuda suitsetamisest.

Patsiendi kopsude kuulatlusleid on ka seekord omane kroonilise bronhiidi ägenemisele, verepoov näitab põletikku. Perearst määrab ravi ja kutsub patsiendi nädala pärast vastuvõtule. Palavik on alanenud ja köha vähenenud, kuid patsient ei tunne end tervena.

Perearst pikendab määratud ravi, kuid kuu pärast esmast pöördumist pole patsient ikka veel paranenud, seekordne haiguskulg on erinev varasematest.

Perearst annab haigele saatekirja rindkere röntgenülesvõtteks. Selle vastus: tõenäoline kopsukasvaja, vajalikud on täpsustavad uuringud. Juhan on raske haiguse kahtlusest kuuldes šokis, patsiendi abikaasa aga väga pahane. Miks kohe ei saadetud röntgenisse, määrati vale ravi ja lasti raskel haigusel kaugele areneda?!

• Selgitus. Kahjuks on tegu selle raske haiguse omapäraga, nimelt pole sel kindlaid ja üheselt mõistetavaid haigustunnuseid, sageli need kattuvad ja võivad esineda koos teiste haiguste sümptomitega.

On tavapärane, et iga suitsetaja köhib, kuid kopsuvähk ei teki kõigil. Igat suitsetajat ei ole võimalik saata igaks juhuks kolm-neli korda aastas kopsupilti tegema. Raske haigus avastatakse kas juhuslikult või siis, kui juba olemasolev haigus kulgeb tavapärasest erinevalt.

Ka Juhani perearst on seetõttu õnnetu, kuid juhtumi vales käsitlemises ei saa teda kuidagi süüdistada.

Perearst kirjutas vale ravimi

Tiina on 60ndates proua, kellel perearst diagnoosis kõrgvererõhuhaiguse ja määras esmavaliku ravimi. Nädal pärast ravi alustamist on patsient vastuvõtul uute probleemidega: nägu punetab ja jalad on paistes. Ka ravimi infolehel on need toimed kirjas. Mis nüüd saab? Kindlasti peab minema südamearsti juurde.

Perearst püüab selgitada, et tegemist on ohutute kõrvaltoimetega, mis vähenevad ajapikku, kuid patsient ei ole rahul ja saab saatekirja. Üks kuu hiljem on ta taas vastuvõtul, tema olek on üsna häiritud ja ta kurdab imelikku kuiva köha.

Südamearst oli ütelnud, et mainitud rohtu ei oleks tohtinud kirjutada, ja oli määrnud uue. Jalad enam paistes ei ole, aga mis selle köhaga saab? 

• Selgitus. Kahjuks on nii, et ravimitel on sageli kõrvaltoimed. Alati ei ole mõistlik neist pikalt rääkida – patsient läheks seepeale tagurpidi uksest välja –, tagasihoidlikul viisil mainimine aga sageli ununeb. Kui kõrvaltoime käes, on patsiendi häiritus üsna suur.

Sageli kahtlustatakse raskemat südamehaigust või et “rohi lõi neeru”. Väga palju oleneb siin ka arstide omavahelisest suhtlusest ja kollegiaalsusest. Kui see on kehv, kannatab kogu meditsiini usaldusväärsus.

Ma ei saagi kohe vastuvõtule?!

40ndates Helle on tubli lasteaednik. Mängib pilli, paneb lapsed näitlema ja isad isadepäeval tantsima. Senine aastatepikkune koostöö arstiga on olnud hea, seekord soovib patsient tulla vastuvõtule, et terviselehte saada. Telefonivestluses selgub, et Helle tahab tulla vastuvõtule KOHE.

Perearsti vabandavad selgitused, et kahjuks on tal parasjagu palju ägedaid haigeid ja tuleb leida aeg järgmiseks päevaks, ei tundu Hellele piisavad. “No kas tõesti ei saa, miks nii, ma oleks kohe tulnud,” kõlab patsiendi pahane monoloog.

Kokkulepitud ajal järgmisel päeval on ooteruum tühi, terviselehe soovijat pole kusagil.

Perearst on mures ja helistab patsiendile mobiilile. Patsient vastab üsna konkreetselt: et arstil on nii palju tööd ja raskeid haigeid, nii et teda ei saa kohe vastu võtta, otsib ta uue perearsti.

• Selgitus. Kõige kiirem näib patsientidel olevat mitmesuguste tõenditega. Ent on ju mõistetav, et väike laps või vanem inimene, kellel on kõrge palavik, tugev valu või muidu halb enesetunne, peab saama vastuvõtule esimesel võimalusel. Tavaliselt sellega probleeme ei tekigi. Seekord on aga patsient, kellega on seni kõik hästi laabunud, andnud perearstile ootamatu ja valusa hoobi.

Ei meeldi – võtan uue!

Perearst puutub kokku väga erinevate inimeste ja vaevustega, mille korral võib tegu olla iseparaneva seisundi, talitlushäire, somatoformse häire või raske haigusega. Täpse põhjuse väljaselgitamine ja töötava raviplaani koostamine võtab aega, selle aluseks on aga arsti ja patsiendi vaheline koostöö, usaldus ja ausus. Perearstivahetus on aga omane suhtumisele, et kui “teenus” ei meeldi, võtan uue.

Patsient ja perearst on mõlemad isiksused. Kui nad omavahel mitte kuidagi ei klapi, siis tuleb seda nii ka võtta. Sellises olukorras on tõepoolest mõistlik lahendus olukorra aus tunnistamine ja sõbralik lahkuminek. Sobiv ja hea perearst on väärtus, ta ei ole vaid teenuseosutaja, pigem ravija, nõuandja ja teejuht terviseküsimustes ja õige raja leidmisel keerukas meditsiinisüsteemis.

Lugedes anonüümsete “kommijate” arvamusavaldusi ja kuulates patsientide murelugusid võib jääda mulje, et meie meditsiini esmatasand, perearstiabi on halb. Samas kinnitavad uuringud, et ligemale 90% elanikest on perearstitööga rahul. See rõõmustab, ka igapäevane töö kinnitab, et asjad pole sugugi nii halvad. Pigem on asi kogu meditsiinikorralduses ning meedikute, patsientide ja lähedaste koostöö vähesuses, puudumises või killustatuses.

Üksmeel, sobivus ja kooskõla

Viimase paarikümne aastaga on patsiendi ja arsti suhe palju muutunud. Varem oli arsti sõna lõplik, patsient pidi tegema nii, nagu öeldi, tal endal ei olnudki vaja mõelda. Patsient elas teadmisega, et tal nagu polegi vastutust. Arstil oli aga raskevõitu elada kogu aeg patsientide elu ja muretseda nende muresid.

Tänapäeval ollakse pigem võrdväärsed partnerid, ideaalis valitseb õhkkond, mida inglise keeles iseloomustatakse sõnaga concordance ehk üksmeel, ühtesobivus ja kooskõla. Et seda saavutada, polegi vaja palju enamat kui rohkem rääkida ja kuulata, kaasa mõtelda, küsida, aru saada ja patsiendil vastavalt soovitustele ka toimida. Vastutust kannavad nii patsient kui ka meedikud.