Stressieksperiment: mida räägib süda? (1)

Südame löömist võtame üsnagi iseenesestmõistetavalt – põksuv mehhanism hakkab tööle emaüsas juba seitsmendal nädalal. Siiski tuleb hoolt kanda, et sisemine mootor jaksaks meid teenida aastakümneid. Hea abivahend on mõõdukas trenn, mis arendab lihaseid, sealhulgas südamelihast. Tugevam lihas tähendab rohkem jõudu, suurem jõud lubab aga südamel vähem tööd teha, et verd kehasse võimalikult palju laiali paisata.

Erutumine, vihastumine, pabistamine, muretsemine tekitavad lisastressi. Stress kasvatab organismis hormoonide – adrenaliini ja kortisooli hulka, mis omakorda mõjutab südamelöögisagedust, vere­rõhku ja ainevahetust. Süda peab seega töötama pidevalt kõrgetel pööretel.

Pidev või korduv stress tekitab ärevust, depressiooni, peavalusid, seede- ja unehäireid, suurendab infarkti ja südame-veresoonkonna haiguste riski. Viimastega oleme Euroopas esirinnas. Selles edetabelis oleks ruumi kukkuda küll ja veel.

Tervis Pluss kinnitas pulsikella kahe katsejänese, ajakirjanik Marko Reikopi ja muusik Kaire Vilgatsi randmele, kes terve päeva oma südamelööke huviga jälgisid. Vahel rõõmu ja vahel pettumusega tuli neil tõdeda, et kuigi töö on tihti pingeline, jäi pulsisagedus hoopis väikeseks. Mida nende süda veel rääkis?

“Päris hulluks pole stress läinud.”

Kaire Vilgats, muusik
“Kasvatan kolme last. Üks on kahekuune, teine nelja- ja kolmas viieaastane. Elan rahulikus keskkonnas Tallinna külje all. Elu on praegu pingeline, sest töötan beebi kõrvalt aktiivselt. Tunnen, et olen aeg-ajalt stressis, kuid päris hulluks pole asi läinud. Arstlikus kontrollis üldiselt ei käi, vaid siis, kui on midagi kurta. Tervis pole alt vedanud, kuigi olen jätnud sportimise praegu täiesti tagaplaanile. Olen hooajaline sportija. Enne rasedust tegin trenni intensiivsemalt, praegu mitte. Et aega maha võtta, lähen näiteks õue jalutama. Värske õhk muudab ka lapsed rahulikumaks ja kui tuppa tuleme, ei jaura nad enam nii palju.”

Kaire päev

8.30 Ärkamine – rahuoleku pulss 68.
10.30 Istusin, signa hakkas piiksuma,
ehmusin – pulss 86.
11.00 Jalutasin – pulss 96.
13.00 Pahandasin laste peale – pulss 85.
13.15 Sattusin liiklusohtlikku olukorda –
pulss 96.
14.00 Sain positiivse tööpakkumise – pulss 80.
14.15 Käisin korraks teises toas – pulss 100.
14.30 Pahandasin ühe “Eesti laulu” loovaliku peale – pulss 86.
15.00 Hakkasin tööle hilinema, kiirustasin trepist üles-alla – pulss 121.
16.30 Pesin nõusid, pabistasin ühe esinemise pärast – pulss 96.
16.45 Kutsusin lapsi korrale – pulss 99.
17.00 Tõusin, laps süles, ja paigutasin ta hälli, kiirustasin – pulss 90.
18.30 Juhendan kooriproovi, meeleolu hea – pulss 85.
20.00 Helistati, unustasin proovi – pulss 87.
21.30 Istun, söödan last – pulss 76.

“Ma ei oska stressist väljuda.”

Marko Reikop, teleajakirjanik
“Elutempo on mul kiire. Tööle jõuan üheksa paiku ja sealt tulen ka üheksa ajal. Tööd on palju, muidugi ka stressi. Kõige stressirohkem pidi olema minööri, pommide kahjutuks tegija elukutse, teisel kohal ajakirjaniku oma. Kogu aeg tuleb ootamatustega rinda pista ja 24 tundi löögivalmis olla.

Ma polegi kõige parem näide inimese kohta, kes oskaks stressist väljuda. Unega on mul probleeme olnud terve elu. Ma ei tea, kuidas stressi maandada, aga ma ei saa öelda, et oleksin pidevas stressis.

Pulssi jälgides olin isegi pettunud. Arvasin, et mul on kiirem pulss. Kui ainult selle põhjal stressi hinnata, siis kõige hullem asi polegi.

Teen juba rohkem kui aasta stabiilselt trenni. Varem tegin ka, kuid nüüd on terve aasta jooksul ehk üksnes kaks nädalat treeningust vahele jäänud. Praegu käin kindlasti kolm korda nädalas jooksmas, igasuguse ilmaga. Üks nädal jäi vahele, kui oli miinus 20 kraadi, aga kui oli 12 kraadi külma, tegin oma tunniajalise tervisejooksu ära.”

Marko päev

8.00 Ärkamine – rahuolekupulss 58 l/min.
8.45 Saabusin tööle veerandtunnise kiire kõnniga, meeleolu hea – pulss 90–100.
Tööl kõnede vastuvõtmine, ­
töö arvutiga, helistamine – pulss 74.
13.50 Sain ärritava kõne, vihastasin – pulss 84.
14.30 Sõitsin autoga tagasi tööle, meeleolu rahulik ja hea – pulss 70.
16.00 Saateteksti lintilugemine otse mikrofoni – pulss 61.
19.00 Püsti seistes saate alguse tutvustamine, energiline ja hea meeleolu – pulss 71.
21.00–22.00 Jooks õues 59 minutit ja 6 sekundit, meeleolu energiline ja reibas – keskmine pulss 140, maksimaalne 152.

Psühholoog Tõnu Ots: “Katsealuste tervis on korras!”

Stressist on nii palju räägitud, et kõik tikub juba sassi minema. Ühelt poolt oleme hakanud igasugust pinget stressiks pidama ja teiselt poolt, isegi siis, kui on tegemist psühhiaatriliselt määratletava stressi kui depressioonieelse seisundiga, ei pea me seda pahatihti tõsiseks mureks.

Süda on organismi mootor ja kui organism tajub vajadust pingutada, annab ta südamele käsu paisata ringlusse rohkem hapnikurikast verd. Seda saab ta teha vaid pumpamise intensiivistamisega ehk pulsi kiirenemisega. Selles katses ei mõõdetud vererõhku ega tehtud vereanalüüsi, mis oleks mõneti täpsem hinnang tervisele. Pulss võib kiireneda ka rõõmsast impulsist johtuvalt ja ehmatuse või hirmu korral võib süda hakata lööke vahele jätma või hoopis seiskuda.

Korras veresooned pulsi kiirenedes paisuvad ja vererõhk kuigi palju ei tõuse, kui aga veresooned on paakainetest ahtamad ja paisumiseks liiga jäigad, tõuseb vererõhk, mis toob kaasa tervisemuresid. Korras veresoontega kehas võib pulss kiireneda üle 200 ja stressist ei räägita. Või vastupidi – kui vererõhk tõuseb 200 lähedale, tunneme vaevusi isegi 70–80löögise pulsi korral ning oleme valmis seda stressiks pidama.

Kõige rohkem räägitakse stressist psüühilise seisundi väljendusena. Aga stress pole nähtus omaette, vaid organismi reeglipärane reaktsioon mingile vaevusele. Seda vaevust tunneme kui halba meeleolu ja halba enesetunnet. See on lüliti, mis käivitab organismi kaitsereaktsiooni – stressi. Halva meeleoluta stress ei käivitu.

On olemas ka eustress, kus organismis tekib täpselt samasugune, stressiga sarnane pingeseisund positiivse impulsi peale, kuid seda ongi vaja organismi aktiivsuse käivitamiseks. Selle tingib armumine, ekstaas, eufooria.

Organismi seisund on sama, kuid keegi ei väida, et vaevleb stressi käes. Täpselt vastupidine on meditsiiniline düstress, mis on tegevust pärssiv pingeseisund.

Stressist on inimene võimeline ise üle saama. Kui ei saa, on tegu depressiooniga, mis võib halvemal juhul lõppeda läbipõlemisega. Stressi käivitav halb meeleolugi ei teki niisama, vaid sellele eelneb halb tuju. Nii ei põle keegi läbi ilma depressioonita, depressiooni ei langeta ilma stressita, see omakorda ei tule halva meeleolu ega halva tujuta.

Sama rea võiks kokku seada ka somaatiliselt: valutunne käivitab halva enesetunde, see omakorda lihaspingelise stressi (piimhappe kontsentreerumine lihastes), edasi tuleb somaatiline depressioon ehk kurnatus ja kui sellele ravi ei saa, saabub surm.

Psühhiaatrias ja kliinilises psühholoogias räägitakse stressist kui hiilivast depressioonist või depressioonieelsest seisundist, millele on omane seletamatu hirm, paanikahood, masendus, ülitundlikkus ja haavatavus, viha iseenese ja kogu maailma vastu, eraklusse põgenemine.

Jääb üle vaid tõdeda, et need kolm katsealust ei elanud üle ühtegi sellist situatsiooni, mis eeldaks stressi käivitumist. Nende südamelöökide muutus reedab normaalset ja korras tervist ja vähemalt psühholoogil pole põhjust millelegi ­murettekitavale vihjata.

Mis on südamelöögisagedus?

Südamelöögisagedus ehk pulss näitab, mitu korda süda minuti jooksul lööb. See oleneb east, soost ja treenitusest. Pulss varieerub eri tegevustega, treenides on see kiirem, magades aeglasem. Südamelöögisagedust kasutavad ka arstid haiguste diagnoosimisel.

Rahuoleku pulss on südamelihase tugevuse mõõtmiseks – mitu korda jaksab süda minuti jooksul täielikus rahuolekus verd laiali pumbata. Seda tuleks mõõta hommikul enne voodist tõusmist ja rabelema hakkamist. Mõõda kahe sõrme abil lõua alt, mitu korda süda minuti jooksul lööb.