Meeled

Lugu ilmus esmakordselt 2011. aasta Tervis Plussis.

Meeter enne kuristikku - mida tähendab depressioon? (14)

Tervis Pluss, 20. märts 2015 17:31
Foto: TIINA KÕRTSINI
"Kui ma midagi teen, siis põhjalikult. Seekord olin ennast põhjalikult auku kaevanud," ütleb 30aastane kahe lapse ema ja jutustab oma loo.

Kui kohtate mind tänaval, ei usuks te, milline põrgu minu peas toimus. Depressioon ei vali ohvreid. Ma olen tugev naine, keda on keeruline endast välja viia. Mul pole kunagi olnud probleeme vaimse tervisega. Minu elulookirjelduses seisis mõni aeg tagasi, et olen lõbus, vastutustundlik, hea suhtleja ja suure pingetaluvusega. Kõigest hoolimata võib uppuda. Sellest olukorrast eluga pääseda on väga raske, haigena ei saa sa ise aru, kui sügavale langenud oled. Inimestele su ümber tundub võimatu, et elurõõmsa inimesega võiks midagi sellist toimuda. Märgake end ja teisi enda ümber, märgake enne, kui on liiga hilja.

Samal teemal

Istusin ukse taga ja imestasin, miks on nad psühhiaatriakliiniku kabinetiuste taha pannud nii sinised toolid. Toolide erksinine värv oli ainus, mis mu mõttelõnga läbistada suutis. Kuidas satuvad inimesed üldse vabatahtlikult psühhiaatri vastuvõtule? Minu ainus hirm oli, et suudan oma tulevasele arstile selgeks teha, et tegelikult on kõik kõige paremas korras. Kõik ei olnud parimas korras juba ammu. Mu pea oli nagu arvuti, milles oli lahti kümme programmi ja nad kõik olid hangunud. Minu peal ei olnud restart-nuppu ega shut down funktsiooni. Seda lõplikku shut downi olin ma oma peas juba läbi mänginud, rohkem kui ühe korra.

Arst kutsus mind sisse. Ta avas väikeste küsimustega mu elulugu ja olukorda. Ma rääkisin ja tundsin, nagu ma polekski ise seal. Nagu see poleks mina, kes on ööde kaupa kogunud magistrikraadiks vajalikke ainepunkte, nagu see poleks mina, kes keset masu ja kolmekuulist töötust leidis töö ja vahetas selle peagi veel tulusama ja veel nõudlikuma vastu. Nagu see polekski mina, kes oli kolme aasta eest abiellunud, saanud teise lapse ja ehitanud maja. Nagu ma polekski see naine, kelle mees ilma erilise hoiatuseta maha jättis. See kõik oli selle hetkeni keerelnud mu peas kohutava hooga, ilma ühegi lahenduseta. Olevik, minevik ja tulevik olid vajunud ühtseks halliks ja vastikuks massiks. Olin katki ja eksinud oma mõtete virvarri nii, et ma ei tajunud enam, mis on tõelisus ja mis minu väljamõeldis.

Arst ei rääkinud palju, ma sain retseptid ja kutse kahe nädala pärast tagasi tulla. Ta andis mulle testi, kus tuli ennast ja oma emotsioone hinnata – depressioon algas 12 pallist, minu skoor oli 24. Olin ennast põhjalikult auku kaevanud. Kliiniku all asuv apteek oli veel lahti ja mina lahkusin sealt antidepressantide, unerohu ja rahustitega.

Pisike valge pill

Sõitsin koju ja võtsin sisse esimese antidepressandi oma elus. Läksin koos laste ja emaga randa. Olin seal rannas käinud kaks nädalat, kuid see oli nüüd hoopis teistsugune. Küllap ma nii väga tahtsin uskuda, et rohud aitavad. Ühtäkki ma TUNDSIN. Ma tundsin, kuidas päike paistab, et mu kõrval on inimesed, väljas on soe ja lähedal ujuvad luiged. Soojus, lõhnad, inimesed. See oli võrratu.

Iga minu eelnev päev oli alanud mõttega, et ma ei taha ärgata (juhul, kui ma olin üldse magama jäänud), ei täna ega kunagi tulevikus. Alates sellest ärkasin ma mõttega, et pean rohtu võtma. Pisike valge pill hommikul, rahustid vastavalt vajadusele päeval ja roosa tablett, et magada saaks. Ma armastasin seda roosat tabletti. Kujutage ette, et on rohi, mis laseb öösel magada, ei pea olema üleval, üksi koos iseenda jubedate mõtetega. Ma magasin palju, aeg-ajalt kukkusin ka päeval ära ja diivanist sai mu lemmik. Esimesel nädalal tegid rohud mind uimaseks, mul oli suur ükskõiksus, segatud pisikese peavaluga. Kõlab ju halvasti, kuid mulle oli see paradiis.

Õpetussõna, mis mu arst kaasa andis, oli mitte teha suuri otsuseid järgneva rohtuderikka aja jooksul. Väljas valitses kõrbepalavus ja õnneks polnud suurt mingeid tööasju ajada. Koolitööd olid juba tehtud. Jäänud oli veel Mõngel, nagu ma oma eksmeest olin mõtetes kutsuma hakanud. Soovisin ainult, et ei peaks temaga enne tegemist tegema, kui enesetunne on veidigi paranenud. Järgmisel hommikul tuli ta lastele järele, et nendega koos päev veeta. Kui tavaliselt võtsin rahusteid pärast ehk leevenduseks mis tahes olukorrale, siis nüüd võtsin enne tema tulekut. Kümme tilka läks sisse ja ma arvasin, et kõik ongi korras. Ei olnud.

Mul on vaja elada

Päevad möödusid ühtlases rütmis, mul läks paremaks. Tegelikult ma ei teadnud, millal oli mul parem ja millal mitte. Teine käik psühhiaatri juurde kestis üürikest aega. Rääkisime rohtudest, sain uued retseptid. Mind suunati terapeudi juurde. Mul oli nüüd kaks meditsiiniinimest kõrval toetamas. Minu sees tekkis vaikus, ma ei läinud enam “ära”, ei olnud tugevaid langusi, paanikahooge. Paanikahood olid mind enne tabanud suvaliselt – need ei tulnud vastusena mõnele ärritavale sündmusele. Näiteks istusin töö juures laua taga ja tundsin, kuidas paanika mind valdab. See oli väga abitu tunne. Ei suuda hingata, ei suuda ka välja öelda, mis sinuga toimub. Kõik variseb kokku. Viie minutiga olukord normaliseerub, kuid see õõv ja hirm paanikahoo kordumise ees halvab terve elu.

Rohtude tekitatud stabiilsusel on ka tumedam külg – pole langusi, aga pole ka tõuse. Kuid see elu oli elatav. Sellel etapil kippusin unustama, minu telefon, võtmed ja rahakott läksid rohkem kui ühe korra kaotsi. Mu vanemad olid suveks minu poole tulnud ja mõnikord olin nagu pisikene tüdruk. Ema toimetas pesude, toidu ja aiaga. Isa niitis muru ja parandas asju, mis mehekätt küsisid. Kui pärast suvepausi tööle läksin, andis isa mulle bussisõiduks raha, iga kord nii palju, et saaks tööle ja tagasi. Suuremaid summasid ei olnud mõtet minu kätte usaldada. Minu panga­kaart oli lahkunud teadmata suunas. Lapsed olid vanematel kahe peale hoitud. Mina vastasin pea kõigile küsimustele: “Ma ei tea” või “Mul on ükskõik”. Mõnikord väsisin ma ära absoluutselt mitte millestki, ema ütles, et mu silmad läksid tühjaks. Kadusin vahel iseenda sisse ära, siis oligi aeg rohtu võtta.

Siiski hakkasid antidepressandid ajapikku oma tööd tegema ja rahusteid läks vaja aina vähem. Minu tunded olid selle ajaga muutunud, eelkõige tunded Mõngli vastu. Ma ei lootnud enam, et ta naaseb, nägin iga päevaga aina enam, et minul endal on vaja elada.

Need kaks korda

Elada, nii raske on edasi elada. See oli poolteist kuud pärast seda, kui Mõngel oli oma asjad võtnud ja välja kolinud. Ma ei olnud veel jõudnud arusaamiseni, et pean arsti juurde minema. Oli öö, me olime kokku saanud, minu algatusel. Kodunt lahkudes oli Mõngel lubanud võtta kaks kuud järelemõtlemisaega. Sellel ööl ütles ta, et ei tule mitte kunagi enam koju tagasi. Meie perekonda ei ole enam. Ta nõudis, et koliksin lastega majast välja. Ma proovisin teda veenda, ma ei tea täpselt, milles.

Öösel istusin üksi enda-meie laial voodil ja nutsin. Kõikusin edasi-tagasi ja sain aru, küll üsna ähmaselt, et minu peas on midagi liiga katki läinud. Vanemad olid koos lastega läinud oma koju. Pidin järgmisel päeval sõitma Eesti teise otsa kontserdile. Ma kaalusin, kas rohtudest, mis mul on kodus olemas, piisab. Minu plaan oli lihtne: käia duši all, panna selga valge kostüüm, võtta sisse piisaval hulgal tablette, istuda aeda õitsvate õunapuude alla ja mitte kunagi enam ärgata. Vanemad hakkaksid muretsema alles mitme päeva pärast. Kujutlesin, kuidas õunapuu õielehed langevad õhus nagu lumehelbed hetkel, kui ma silmad sulen.

Tunnid möödusid. Mina kiigutasin end edasi-tagasi. Mul oli kohutavalt külm. Ma ei läinud, ma ei võtnud tablette. Ma ei mäleta sellest hommikust ega järgmisest päevast suurt midagi. Sõitsin kontserdile. Nägin seal sõpra, kes vaatas mulle otsa, ehmus ja küsis: “Mis sinuga juhtunud on?” Suhtlesin sellel päeval ja õhtul kokku paarikümne tuttava ja sõbraga. Mitte keegi neist ei näinud ega saanud aru, et mul on kiiresti abi vaja. Kui sul on enam-vähem korralikud riided seljas ja sa ei räägi väga imelikku juttu, ei saa keegi mitte midagi aru. See sõber oli esimene, kes nägi.

Lamasin voodis ja proovisin mõelda oma lastele. Mingil hetkel võtsin telefoni ja tegin endast pilti. Pildil oli minu kest, mu silmad olid täiesti tühjad. Selle pildi nägemine ehmatas, tekkis uuesti kontakt reaalsusega. See pilt on telefonis alles, meenutamaks mulle seda kõige sügavamat kohta, kuhu ma langesin. Ma ei läinud sel ööl ujuma, ma võitsin võitluse iseendaga. Ma elan.

Paranemine

Käisin terapeudi juures, kes ütles, et olen väga tubli, kui suudan taastuda poolteise aastaga. Lohutav – või siiski mitte. Ma ei oska enam öelda, millal mul hakkas parem või millal ma sain terveks. Ma ei tea, kas ma olen terve. Ma saan päris hästi hakkama, kuid võtan tuima järjekindlusega hommikuti rohtu. Antidepressante tarvitan tõenäoliselt seni, kuni aasta täis saab. Olen viis aastat oma elust söönud antibeebipille. Üks aasta seda teist “antit” pole minu jaoks midagi erilist.

Rahustit oli mul algul tarvis iga päev mitu korda, nii umbes kaks kuud. Hiljem olen rohtu võtnud ajal, kui tunnen, et olen endast väljas. Rahusti teeb tuimaks. Süda hakkab normaalselt tööle, hingamine läheb korrapäraseks. Hoian rahustit alati käekotis, ma tean, et see aitab. Viimati võtsin seda kaks kuud tagasi.

Unerohtu oli mul esialgu väga vaja. Kui oled väsinud ega saa magada, lähevad kõik asjad ainult hullemaks. Tasapisi, teiste rohtude mõjudes, polnud unerohtu ühel hetkel enam tarvis. Esimest korda magasin ilma unerohuta vanemate juures, olin rohu koju unustanud. Algul suutsin iseseisvalt magada tunni, terve öö magamiseni kulus viis kuud. Poole aasta pärast loobusin unerohust.

Rohud ei näita paranemist, inimesed ise näevad seda enda sees. Rohud võtsid minu seest ära paanika ja meeletu hirmutunde. Minust ei olnud just palju järel. Minu enesehinnang oli väga madal. Proovisin algul teha imet, saada terveks, tugevaks ja ilusaks paari kuuga. Ma ei saanud sellega hakkama. Minu reaalset aktiivset aega oli esialgu veerand tundi kuni kaks tundi päevast. Selle ajaga ei jõua kõike ümber teha ja kõike saavutada. Andsin endale armu. Pärast seda ööd, kui ma otsustasin mitte ujuma minna ja juhuslikult mitte ära uppuda, tekkis vastutus enda ees.

Kogu selle väga agressiivse depressiooniperioodi ehk aja, kui olin väga sügaval kuristikus, suhtusin ma oma kehasse hoolimatult. Paranemise esimene märk oli, kui suutsin ennast korralikult ja soojalt riidesse panna. Minu lugu algas suvel ja läks sujuvalt üle sügiseks, talveks. Ma ei ole selle aja jooksul jaksanud endale riideid osta, ma lihtsalt ei suuda astuda poodi ja sealt midagi välja valida. Päris viimasel ajal olen tabanud end kaupluste vaateaknaid silmitsemast ja peas mõningaid komplekte sobitamast.

Teine viis endaga ebaviisakalt ümber käia on mitte süüa. Sõin sellel suvel, kuidas juhtus, päris karmidel nädalatel ei söönud midagi päevade kaupa. Mu kõht ei olnud tühi. Olenemata väga kasinast menüüst võtsin kaalus juurde. Kaal hakkas langema, kui hakkasin uuesti kolm korda päevas sööma. Korraliku toitumiseni jõudsin uue aasta alguses.

Võtsin sügisel koolist akadeemilise puhkuse. Teadsin, et minu aju ei suuda rohkem informatsiooni töödelda ja ma ei tohi ennast veel haigemaks teha. Vähendasin oma panust vabatahtlikuna – ma soovin maailma aidata, kuid pean kõigepealt iseennast aitama.

Vahetasin elukohta. Kodu, mis oli rajatud perekonnale, ei sobinud enam mulle ja lastele. Ma ei tahtnud iga päev elada mälestuste keskel ja mõelda iga päev asjadele, mida enam kunagi ei tule. Lahutasin abielu. Vahetasin välja paljud sõbrad. Kuulsin korduvalt, kuidas halbu lahkuminekuid on olnud kõigil ja ma võiksin sellest nüüd üle saada. Minu maailmanägemine oli kindlasti nihkes, kuid ma ei vajanud jutlusi, vaid abi ja tuge. Seda ma ei saanud. Mõistsin, et paljudele tuttavatele mängisin ma rõõmsa, eduka ja abivalmi sõbra rolli ja mina ise seal sees ei omanud mingit tähtsust.

Remove, remove, remove. Delete. See kunstlik ükskõiksus andis palju tegevusvabadust, mind lihtsalt ei huvitanud, ma ei oodanud hingevärinal teiste reaktsiooni ega peljanud nende tundeid riivata.

Tihti kuulsin ka vihjeid uute meeste kohta. Vallaliseks jäänud naine on ju “turul”. See oleks suur tragöödia, kui kohtaksin nüüd kedagi, kes oleks just see õige. Ma ei tea, kes ma olen. Jah, ma suudan oma reformitud perekonna ära majandada. Mõnikord ma suudan juba huvituda enda välimusest ja vaimsematest huvidest. Kuid ma tõesti ei tea, kes ma olen. Ma ei saa olla kellelegi see õige, kui ma ei tea veel, milline inimene minu seest välja kasvab. Ma kasvan. Mul on vaja aega, et olla iseendaga ja selle sisemise minaga tuttavaks saada.

Ma külastan ikka aeg-ajalt siniste toolidega koridori ja istun üürikest aega tibukollaseks värvitud kappidega ruumis. Tänan südamest oma vanemaid, eriti ema, kes seisis minu kõrval kogu selle hullumeelse aja. Ma tänan lapsi, kelle armastus on piiritu. Elu on õppetund. Liiga raskeid õppetunde ei ole kellelegi vaja. Ma elan, ma kasvan. Mul on jäänud veel mõned kuud, kui jätan selle õppetunni lõplikult seljataha.

Depressiooni tunnused:
* alanenud meeleolu
* huvide ja elurõõmu kadumine
* energia vähenemine
* tähelepanu- ja keskendumisvõime halvenemine
* kahanenud enesehinnang ja eneseusaldus
* süü- ja väärtusetustunne
* trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku
* enesekahjustuse- või suitsiidimõtted või -teod
* unehäired (liigunisus või unetus)
* märgatav kehakaalu või söögiisu kasv või vähenemine
Allikas: Merike Sisask