Tänases Eesti koolisüsteemis on sellise eripärase lapsega hakkama saamine jäetud lapsevanema enda mureks. Loodud on mitmesuguseid MTÜsid, kõiksugu autismiühinguid ja liitusid, mis võimaldavad küll saada koolitust, aga enamasti on need tasulised ja kallid, eriti üksikvanema rahakotile.
Autistlikele lastele korraliku hariduse andmine põhineb ainult tavakoolide heal tahtel ja lapsevanemate isiklikul initsiatiivil, kes koolivahet joosta jaksavad, kui töö kõrvalt jõuavad. Hea kui mõnes koolis juhtub olema kompetentne koolipsühholoog, kes asja jagab ja kel tuhande muu mure kõrval on ka teistmoodi laste jaoks aega. Autistlikul lapsel on pagana raske hakkama saada tavakoolis, kus õpib sadu lapsi. Õpetajad ei viitsi selliste lastega süvitsi tegelda, saaks tavaliste õpilastegagi hakkama!
Autistlike laste arv Eestis aga kasvab – seda näitab ka järjekord lastepsühhiaatri jutule saamiseks, see on minimaalselt kolm kuud. Lastepsühhiaater Piret Aavik, kes on spetsialiseerunud just Aspergeri sündroomiga lastele, tunneb asja ja kinnitab, et erivajadustega laste arv on plahvatuslikult kasvanud – kurb, aga tõsi.
Kahjuks on nii, et selliste laste õppimist ja hakkamasaamist tavakoolis ei toeta ega abista ükski seadus. Pedagoogid peavad erivajadustega lastega hakkama saamisel täitma tavalisi koolis kehtivaid reegleid. Mõni õpetaja ei pane sellistele lastele hindeidki, sest nad on tülikad ja lihtsam on lasta neil tunnis niisama istuda.
Õpetajate töökoormus on niigi väga suur, kes suudaks selliseid lapsi õpetada pikka aega järjest, nad nõuavad ju nii palju tähelepanu! Oh jah.
Enamik abielupaaridest, kellel on autistlik laps, läheb lahku. See on statistiliselt tõestatud fakt. Kahjuks ei pea üks vanematest katsumusele vastu ja autistlik laps jääb emale üksi kasvatada. Inimene, kes päevast päeva tegeleb autistliku lapsega, põleb kiiresti läbi.
Autistlikud lapsed on tavaliselt normintellektiga, kuid oma eripära tõttu vajab igaüks neist oma individuaalset õppeprogrammi. Selline laps nõuab nii vanemalt kui ka õpetajalt täielikku pühendumist – temale peab kogu aeg kõike kannatlikult selgitama.
Põhjamaades, kuhu me nii väga kuuluda soovime, on sellistele lastele loodud eraldi koolid. Loodan väga, et uus haridusminister ja valitsus võtavad autistlike laste probleemid tähelepanu alla.
Tartus on selliseks kohaks Herbert Masingu kool, kus tubli Tiina Kallavuse eestvedamisel asi toimib. Aga kindlasti oleks sellist õppeasutust alates esimesest klassist kuni gümnaasiumini välja vaja ka Harjumaal, sest autistlikke lapsi on tuhandeid ja kõik nad vajaksid tegelikult eraldi kooli.
Ühesõnaga, nelja lapse emal puudub arusaamine, millistes oludes koolis õppe- ja kasvatustöö tegelikult kulgeb, põeb koolivaenulikkust, kannatab „õpsiviha“ käes. TEGELIK PROBLEEM: aga miks autistlikke lapsi järjest rohkem on? Kas ehk pole lastevanemad jätnud midagi tegemata või teinud midagi üleliia? Aga võib-olla on mõnel erivajaduslikkus tingitud koduse kasvatuse vähesusest? LIHTLAHENDUS: erivajadustega laste jaoks olgu omad koolid või eraldi klassid.