Laugud ootavad pügamist

Botaaniliselt kuuluvad laugud üheiduleheliste klassi, liilia-liste sugukonda. Elutsüklilt on nad mitmeaastased taimed, üheks taimeorganiks on neil sibul.

Kibekas maitse. Kõikide söödavate laukude firmamärgiks on orgaanilised sulfiidväävliühendid, mis lenduvad suhteliselt kiiresti ja annavadki laukudele äratuntava iseloomuliku lõhna. Ka innukas sööja hakkab vastavalt lõhnama, kõige rohkem on aroomi väljahingatavas õhus. Oli aegu, mil sellist eripära pandi vägagi pahaks, näiteks antiikses Roomas.

Just tänu eri ühenditele tagavad laugud rohkemal või vähemal määral kaitse haigustekitajate eest. Seda, et laukudest lenduvad ühendid toimivad limaskestadele ärritavalt, on kogenud igaüks, kes nende osi, peamiselt sibulaid, on peenestanud. Seevastu rohkem või vähem tuntav kibekas maitse on tingitud jällegi glükosiididest.

Toiteväärtus. Rohelise sibula, muru- ja karulaugu lehtedes on biokeemiliselt koostiselt kõige rohkem loomulikult vett. Veeküllus on ka põhjus, miks taimelt eraldatud lehed kipuvad soojas ja kuivas kiiresti närbuma. Teiste, energiat andvate toitainete sisaldus kahaneb nende laukude puhul reas: süsivesikud, valgud ja rasvad.

Ühegi kolme laugu maapealne osa ei hiilga ka erilise kalorsusega, sajagrammine lehenutsak annab sööjale vaid 25–35 kilokalorit. Laukude lehtede söömine teenibki tavaliselt muid eesmärke kui pelgalt energia- ja põhitoitainete saamine. Nende lehti hinnatakse toitudes eeskätt dekoratiivsete ja maitsestavate omaduste tõttu ning erinevate mikro-toitainete allikana.

Laukude lehed pole C-vitamiini ehk askorbiinhappe sisalduse poolest maailmas sugugi söödavate taimeosade nimistu tipus. Põhjamaades hinnatakse söödavaid lauke eeskätt seetõttu, et nad on varakevadised kohalikud taimed, mille söömisel organism saab vitamiini-vaegust kustutada.

Kõikide laukude lehtedes on soodne kaaliumi ja naatriumi suhe: lehtedes on palju kaaliumi ja vähe naatriumi. Seda looduse kingitust ei maksaks siis liigse soola lisamise ega lehtede soolamisega rikkuda!

Laukude lehtede kuumtöötlusel nõrgeneb nende maitse ja lõhn ning muutub ka välimus. Seetõttu lisatakse kuumtoitudele peenestatud lehed sageli hoopis enne serveerimist. Arvestatavates kogustes laukude söömine on aga vastu-näidustatud ägedate neeru-, maksa-, sapipõie- ja maohaiguste korral.

Murulauk

Välimuselt meenutab murulauk tihedat kitsaste lehtedega puhmast. Murulaugu sibulad on tillukesed, ent nende väiksus korvatakse sellega, et sageli on mitu sibulat omavahel seotud. Pinnavärvuselt on sibulad punakaspruunid või violetsed. Sibulast areneb lühivars, millest omakorda lähtuvad paar pikka, kitsast ja seest õõnsat lehte. Viimaseid tuntaksegi rahvapärases kõnepruugis murulaugu pealsetena. Heades kasvutingimustes sirguvad lehed kuni 30 cm pikkuseks.

Muide, murulaugu sordid erinevadki üksteisest peamiselt lehtede pikkuselt ja jämeduselt. Juunis-juulis pakub see tagasihoidlik lauk ka silmailu. Siis kujunevad taimel tihedad kerajad õisikud, mille värvus varieerub roosast violetseni. Murulaugu lehtede tagasihoidlik lõhn ja maitse on paljude toitude maitses-tamisel pigem eeliseks kui miinuseks.

Väga hästi ilmnevad murulaugu maitse-, lõhna- ja garneerimisomadused segatult külmadesse kastmetesse ja määretesse. Edukalt täiendab ja kaunistab murulaugulisand pasta- ja kalaroogasid, kodujuustu-, kohupiima- ja munatoite. Murulauk on oodatud külaline ka paljudes salatites. Eriti hästi sobivad sellised salatid nendele inimestele, kellele roheline sibul liiga vänge on. Murulauku võib söögiks veelgi lihtsamalt kasutada – pealsed peeneks hakkida ja võileivale roheliseks katteks panna.

Kui aastaid tagasi oli värske murulaugu hankimine varakevadel probleemne, siis praegu tuleb vaid poes maitsetaimede riiulilt endale sobiv taim välja valida ja potike koju toimetada. Õigesti hooldatult annab selline taim saaki päris pikka aega. Ent saagi koristamisel ei tasu väga hoogu minna, lehti lõigatakse taimelt siiski järk-järgult, aga mitte põhimõttel – kõik korraga maha. Taime edasise kasvu huvides ei tasuks rohelust ka päris mullapinna tasandil pügada, vaid jätta vähemalt paar sentimeetrit alles.

Kevadilmade soojenedes tasub potis kasvav murulauk aiamaale istutada. Sügisel võib taime potti tagasi istutada, kuid sügistalvine tubane taimekasvatus nõuab piisavalt valgust, samuti ühtlast niiskus- ja temperatuurivahemikku.

Karulauk

Kevadel soovib karulauk niiskust ja valgust, sest siis panustab taim kiirelt ja rohkelt kõikide osade arengusse. Esmalt arenevadki kaks-kolm laia lehelabaga lehte, seejärel kasvatab taim õisikuvarre ja selle otsa ka poolkeraja õisiku. Meil õitseb karulauk mais-juunis, mustjad seemned valmivad juulis. Selleks ajaks hakkavad ka karulaugu lehed tasapisi kolletuma, sest seemnete näol on panus järgmise põlvkonna heaks tehtud.

Kõige lihtsam viis karulaugu andide saamiseks on kasvatada seda taime koduaias. Toite saab maitsestada kõikide taimeosadega, kuid valdavalt eelistatakse siiski lehti. Lehti kogutakse ja süüakse tavaliselt kevadel enne õitsemist. Lehti saab tarvitada salatite, võileivakatete, suppide, kastmete, hautiste, pasta-, juustu-, kohupiima-, kala-, muna-, seene- ja riisi-toitude valmistamisel.

Karulauk jagab oma maitset lahkelt ka mitmesuguste kastmetega, olgu siis põhirollis äädikas, majonees, mahl, maitsevõi, jogurt või toiduõli. Sellest maitsetaimest saab oliiviõli, piiniaseemnete ja juustu lisamisel valmistada isegi pestoga sarnast toidupoolist. Karulaugu lehti kasutatakse täitelisandina liha-, kala- ja pastaroogades ning pirukates.

Roheline sibul

Erinevalt karu- ja murulaugust on roheline sibul tunduvalt tugevamate maitse- ja lõhnaomadustega. Eriti paistavad sellega silma just rohelised, klorofülliga leheosad, valkjad alumised osad on leebemad.

Meil on rohelist sibulat kasutatud peamiselt salatimaterjalina, võileiva-kattena ja toitude kaunistamiseks. Kindlasti sobib varakevadine roheline sibul hästi ka paljudesse roogadesse, näiteks maitsestajana köögiviljatoitudesse, toorlisandina liha- ja kalatoitude kõrvale, segusalatitesse, omlettidesse, pastatoitudesse, külmadesse kastmetesse ja mujale. Poodides müüakse sibulapealsete punte juba talvekuudel, tihti avastab omanik oma mugulsibulate varu kontrollides, et mitmele neist on kasvanud roheline tukk.