Tervis algab koduseinte vahelt

“Veedame kodus ja kontoris enamiku aja oma elust,” räägib Aluste. “Loomulikult mõjutab sisekliima ka meie tervislikku seisundit.” Sisekliimat ei loo ainult temperatuur ja õhuniiskus, vaid ka valgus, arvutitelt, telekalt, mobiiltelefonidelt tulev kiirgus ning muud tegurid.

Kui tehnikavahenditest pole tihti võimalik loobuda, siis ehitusmaterjale oskuslikult kasutades saab tervise heaks paljugi teha. Aluste toonitab mitu korda, et ükski ehitusmaterjal ei ole halb iseenesest, aga tervist võib rikkuda selle vale kasutamine. “Tänapäeval on fookus seatud ehitusmaterjalide tehnilistele näitajatele. Nad peavad näiteks kiiresti kuivama, hästi nakkuma, aga mõju tervisele on jäänud tagaplaanile.”
Aluste jaoks on materjali valikul esmatähtis just see, kui tervislik see on. “Kipsplaadis on näiteks alumiiniumiühendeid, et see oleks tugevam ja kergem. Kui aga plaat pikka aega märjas või niiskes keskkonnas on, võib see hakata alumiiniumiühendeid eritama ja muutuda tervisele ohtlikuks, eriti meeste suguelunditele,” selgitab Aluste.

Eesti päritolu Rootsi mikrobioloog Aime Must juhtis juba 1996. aastal esimesena maailmas tähelepanu asjaolule, et kipsplaat muutub niiskust saades ohtlike hallitusseente kasvulavaks. Seente lemmikkohaks piisava niiskuse korral on kipsplaadi tselluloosirohke kartong- või paberkate. Hallituseks piisab ka välisseinast imbuvast niiskusest, kondensatsiooniveest või suurest õhuniiskusest, juhul kui näiteks kipsplaadi ja seinakarkassi vahel on seisev õhk. Aluste selgitab, et just see viimane näitabki, kuidas iseenesest tavapärane ehitusmaterjal muutub valede ehitamisvõtetega ohtlikuks. “Näiteks on niiskes ruumis seinad küll valmis tehtud, aga seina ja lae vahel on jäänud ehitus pooleli ja niiskus pääseb konstruktsiooni sisse.”
Vohama hakanud hallitusseened eritavad oma kuivanud eoste abil mürke, mida tuntakse mükotoksiinide nime all. Mükotoksiine levitavad hallitusseened tegelikult võitluseks teiste seente ja bakteritega. Need on tugevad mürgid, mis purustavad raku elutähtsad organid (nt rakumembraani), teiste hulgas hävitavad ka inimese rakke. Mükotoksiinid mõjutavad eelkõige närvisüsteemi rakke ja peaaju sünapse, kuid ka immuunsüsteemi rakke. See on põhjus, miks hallitusseened põhjustavad allergiat, aga võimalik, et ka vähki.

Suurim eesmärk –  optimaalne õhkkond
Rootsis on juba aastaid keelatud kipsplaadile panna keraamilisi plaate, mis tähendab, et vannitubades kipsplaati enam kasutada ei tohi. “Norra on teatanud, et loobub kipsi kasutamisest üldse. Eestis pole ma sellest veel kuulnud,” lisab Aluste.
Tervislikuma sisekliima loomine on loodusehitaja jaoks tähtis teema ja kipsplaadi võimalik kahjulikkus on vaid osake sellest, mis inimesi kodudes ohustada võib. “Oleme teinud teemakohaseid koolitusi linnas, kus elab 40 000 inimest, aga kohale tuleb neist 20. Kus siis ülejäänud on? Kas neile polegi tervis tähtis?” imestab ta.
Aluste nendib, et inimestel on kiire. Inimesed tahavad saada ehitusmaterjali ruttu poest kätte ja ruttu seina. Kiirete tulemuste tagaajamine mõjub aga kodu­kliimale halvasti. “Näiteks võib tuua märja puidu kasutamise, mis suletakse kiiresti konstruktsiooni sisse. Maja sees on niiskusolukord kohe halb, sest materjalid ei lase õhuniiskusel liikuda. Teine häda on, kui kivi- või klaasvill võtab niiskuse sisse. Ega ta enam seda välja ei anna ja taas on üks hallituskolle tekkinud.”

Optimaalse õhkkonna hoidmine on Aluste sõnul tänapäeva majades üks suurimaid probleeme. Ühel juhul ehitatakse majad nii “kinni”, et välisõhk ei saa sisse, ventilaatorid ja küttesüsteemid kuivatavad seda veel omakorda, teisel juhul aga puhub majast tuulgi läbi ja õhuniiskus on niivõrd suur, et annab hallitusele vaba voli.
“Kui on liiga umbne, siis võtab õhk jõudu maja nõrgematest kohtadest ja tekib tuuletõmbus, tolmu liikumine, mis samuti hingamisteid ärritab.”
Kui aga maja ehitatakse õhukindlaks, siis on ventilatsiooni- ja kütteseadmed õhuniiskuse ning -temperatuuri reguleerimisel paratamatus, olgu selleks kas või lihtlabane märja rätiku radiaatori peale kuivama riputamine või veekausi hoidmine küttekolde lähedal. “Samas paljud mehaanilised õhuliigutajad muudavad õhu polaarsust, toodavad juurde positiivseid ioone, mistõttu tekib selliste ioonide ülekaal. Negatiivseid õhuioone peab olema rohkem,” selgitab Aluste.

Negatiivsed õhuioonid eemaldavad toaõhust kahjulikke aineid, mida toodavad elektromagnetilised lained. Viimased tekivad kodu- ja kontoritehnika kasutamisel, selle tagajärjel ongi õhus rohkesti positiivseid ioone. See aga mõjub inimese tervisele halvasti: toob esile teatud hormoonide eritamise, mis on sageli astma, bronhiidi, närvilisuse, pinge ja depressiooni põhjustajaks.
Nii kujunebki surnud ring – kui on korralikult tehismaterjalidega ehitatud maja, siis see n-ö ei hinga ja on vaja mehaanilisi vahendeid, mis tekitavad sobiva kliima. Kuid samal ajal muudavad need õhu polaarsust ja on ikkagi tervisele kahjulikud. Või kui ehituspraagi tõttu on jäänud maja väga õhku ja niiskust läbilaskvaks, siis võtavad võimust hallitus ja muud ärritajad.

Looduslikud krohvid teevad tööd
Loodusehitaja teab omast kogemusest, et pideva kütmise ja tuulutamise asemel on abiks palju kergem võimalus – ökoloogiliste materjalide kasutamine. “Savil on omadus õhuniiskust siduda ja konserveerida materjali, mis ta sisse jääb. Kui panna krohv palgi peale, siis ta konserveerib palki ja reguleerib niiskust. Ruumis hoiab savikrohv suhtelist õhuniiskust samuti normi piires: vajadusel annab niiskust välja, kui aga liiga paljuks läheb, siis tõmbab niiskuse tagasi endasse.” Nii võib Aluste sõnul võtta saviga kaetud palgi saja aasta pärast krohvikihi alt välja ning leida selle täiesti mädanikuvabana.
Teine võimalus on ka lubikrohv, mis samamoodi käitub. Küll aga tuleb lubi­krohviga tegutsemisel paljas nahapind katta, kanda kindaid, kaitseprille ja respiraatorit, sest lubi on söövitava toimega. Savi puhul võib asuda asja kallale päris paljakäsi. “On muidugi ka savisid, kus teatud ühendid on ülekaalus ning muutuvad nahale ärritavaks, kuid enamikku Eestis leiduvat savi saab vabalt kasu­tada.”
Krohvid talletavad hästi sooja ning Aluste soovitab ka korteriinimestel kaaluda seinte krohvimist. Eesti on savi poolest küllaltki rikas – meil leidub seda lausa mitmes eri värvis: sinine, hall ja punakad toonid. Krohvi annab ka looduslike värvidega toonida – poest leitavad värvid täidavad tihtipeale seina poorid ning vähendavad selle hingamis­võimet.
Kõige kehvem suhtelise õhuniiskuse protsent haigustekitajatele on 50, inimesele optimaalne õhuniiskus jääb samuti 30–60 protsendi vahele. Kui on väga kuiv, siis saavutavad ülekaalu osooniühendid, mida armastavad viirused ja bakterid ning vaba tee saavad allergiad ja hingamisteede haigused. “Tüüpilises kortermajas on talvel tavaline õhuniiskus 10 protsendi kandis,” märgib Aluste.

Kui on aga niiske, eriti sügisel-kevadel, võib õhuniiskus olla 90 protsenti või suuremgi. Sellisel juhul hakkavad peremehetsema keemilised ühendid, mikroparasiidid, seened, viirused ja bakterid, kujuneda võivad allergiad, sh astma.
Seega oleks vaja pidevalt kütta, ventileerida või lihtsalt vahetada viimistlusmaterjalid välja. Loodusehitaja viitab Ilona Grigorjeva uurimistööle, kus ühe savimaja viie aasta mõõtmistulemused andsid keskmiseks õhuniiskuseks 50%, pluss-miinus viis protsenti. “Võin rahulikult öelda, et savikrohv on kõige lihtsam asi, mida seina panna, see on pinnakattematerjal, mis teeb sinu heaks ka tööd.” Savi seob ka süsinikdioksiidi, imeb endasse toksilisi aineid ja veeauru.

Vähenda ökoloogilist jälge
Aluste toonitab, et ei pea vaatama ainuüksi siseviimistlusmaterjali, vaid ka maja konstruktsiooni ja välisfassaadi. “Tuleb jälgida, et maja konstruktsioon oleks korras ja kihid, mis seinast väljapoole tulevad, oleksid nõrgemad kui eelmised, et saaks toimuda difusioon.”

Seetõttu ei ole mõistlik sisepindu katta lateksvärviga või muu kilekihti tekitava värviga ega maja välispinda tsementkrohviga. “Vana palkmaja tsementkrohviga kattes sulgeme õhuliikumise ja hävitame maja kandekonstruktsioonid liigniiskusega.”
Teine aspekt looduslike materjalide valikul on ka ökoloogiline jalajälg. See, et 20 aasta pärast võid ebavajalikud ehitised metsa alla viia, kus need kiiresti oma loomulikku teed jätkavad. Näiteks Maroko lubikrohv ehk tadelakt on üks sellistest materjalidest, mis iseenesest küll sisekliimasse oma panust ei anna, kuid on naturaalne ja vaba keemilistest ühenditest. Kui teile meenuvad türgi­pärased justkui marmorist saunaruumid või vannid, siis need ongi tadelaktiga kaetud. Niimoodi võid endale koju ehitada meelepärase kujuga vanni või kraanikausi või üldse marmoriimitatsiooniga vannitoa luua. “Tadelakti hea omadus on, et see on naturaalne ja loodusele ohutu materjal. Mittelooduslikke materjale kasutades toodame prügi,” sõnab Aluste. Tadelakt ei tekita ka haiguskoldeid. “Veekindluse saavutamiseks ei ole vaja ilmtingimata keraamilist plaati, piisab ka tadelaktist.”

Jälgi, et su maja oleks terve!
Vaata üle, et vesi jookseks katusel õigesse kohta, katus ei lekiks, seinad oleksid pragudeta. Veendu, et sanitaarvõrgud ei lekiks, aknad oleksid vee eest kaitstud ja peaksid tuult, vundamendis puuduksid praod ja deformatsioonid.
Kontrolli tuulepidavust, soojapidavust, viimistlusmaterjale, valgustust, materjalide niiskus- ja külmakahjustusi.
Mõned head ja looduslikud siseviimistlusmaterjalid: savi- ja lubikrohv (nt tadelakt), voodrilaud, pabertapeet, roomatt.
Allikas: loodusehituse ja ökoloogilise
elukeskkonna rajamise koolitaja Sven Aluste www.equilibre.ee

Ruumiõhu sündroom
Ruumiõhu sündroom on seni kindla definitsioonita sümptomite kompleks, mille konkreetne põhjus on küll ebaselge, kuid esinemine on seostatav mingi kindla ruumiga. Sümptomid tekivad ning süvenevad kindlas ruumis või hoones viibides ning leevenduvad ja kaovad muudes oludes. Maailma Terviseorganisatsiooni pakutavate kriteeriumide järgi võib rääkida ruumiõhu sündroomist, kui esineb vähemalt üks sümptom viiest grupist:
1) üldised enesetunde häired: peavalu, pearinglus, suutmatus keskenduda, seletamatu väsimus, iiveldus;
2) naha ärritusnähud: kuivus, kihelus, punetus, lööbed;
3) kurgu ärritusnähud: ärritusköha, kuivustunne, janutunne;
4) nina ärritusnähud: vesine nohu, ninakinnisus, kuivustunne;
5) silmade ärritusnähud: pisaravool, silma ümbritsevate kudede punetus, nägemisväsimus, ajutine nägemise ähmasus.

Ruumiõhu kvaliteeti mõjutavad tegurid
Üldised hoonega seotud tegurid: asukoht, kliima, saasteallikad, ümbrus, hoone vanus, kasutatud materjalid.
Keemilised tegurid: süsinikdioksiid, lenduvad orgaanilised ühendid, viimistlusmaterjalid, passiivne suitsetamine, kodu- ja kontorikeemia.
Füüsikalised tegurid: ventilatsioon, õhuniiskus, õhutemperatuur, elektrostaatiline väli, valgustus, müra, vibratsioon.
Bioloogilised tegurid: bakterid ja aktinomütseedid, seened ja nende osised, tolmulestad, bioaerosoolid, õietolm.
Psühhosotsiaalsed tegurid: sugu, suitsetamine, ruumide rahvastatus, ametiaste ja amet, rahulolu tööga, vaimne stress, tervislik seisund, elukoht, eluviis.
Allikas: Argo Soon, Tartu Ülikooli tervishoiu instituut