Miks luud vanuse kasvuga üha kergemalt murduvad? (4)

“Kui mõtlen oma emale, siis kardan pisut,” ütleb 64aastane Tiina. Ema murdis puusaluu enam-vähem selles vanuses, nagu on Tiina praegu. “See polnud kerge ei temale ega meile, lastele. Ta oli aasta lamaja haige.”

Et luutiheduse näitaja on allpool normi piiri ka temal endal, sai Tiina teada 1999. aastal, kui ta oli 50aastane. Haigla reklaamis kutsuti soovijaid luutihedust mõõtma ning naine läkski koos töökaaslasega. “Arstide arvates olin tollaste näitajate jaoks väga noor. See teadasaamine aga hirmu ei tekitanud, kuna valusid ega muid vaevusi mul polnud.”

Arst selgitas Tiinale põhjalikult luude hõrenemise põhjusi.

“Minu riskifaktorid on pärilikkus ja sugu,” teab naine. “Emal oli see haigus ja kõigil õdedel samuti. Üks õde murdis eelmisel aastal jalaluu päris kildudeks, teisel õel murdus jalaluu lausa iseenesest, kolmandal on puusaprotees. Õed on minust vanemad – 66, 75, 79.”

Tiinal endal on olnud üks luumurd, kui ta rulluisutades kukkus käte peale ja murdis randmeluu.

“Võib-olla olin selles ise süüdi, sest kaitsmeid polnud,” arvab Tiina.

Uuri luude tiheduse kohta

Osteoporoos ehk luuhõrenemine on haigus, mille korral muutuvad luud hapraks ja murduvad kergesti. Sõna “osteoporoos” tähendabki poorset luud.

Haiguse avastamiseks tuleb aga ise perearsti poole pöörduda. “Mitte keegi teine ei tule teid kontrollima või kutsuma, et tulge arsti juurde oma luude tervist hindama,” ütleb Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloog Karin Laas.

Enamik neist, kes kukkunud ja kondid murdnud, ei tea, et peale luumurru ravi kipsiga vajaksid nad ka osteoporoosi kindlakstegemist ja vajadusel ravi. “Soovitan kõikidel luu murdnud üle 45aastastel inimestel pöörduda perearsti poole sooviga oma luutihedust mõõta ja vajadusel ravi alustada!” rõhutab dr Laas.

Osteoporoosi olulisemad riskifaktorid on vanus ja sugu. Ohustatud on just vanemas eas ning kõhna ja hapra kehaehitusega naised.

“Kehamassiindeks alla 20 olenemata sellest, kas tegemist on naise või mehega, on samuti oluline luuhõrenemise riskifaktor, täpsustab doktor Laas. “Kõhnadel on luumurrurisk lausa kaks korda suurem kui normaalse kehakaaluga inimestel. Samas ei tähenda ülekaalulisus sajaprotsendilist kaitset osteoporoosi eest, lihtsalt risk on väiksem. Ka toitumishäirete anoreksia ja buliimia korral on naised vanemasse ikka jõudes osteoporoosist ohustatud.”

Ometi ei tähenda see, et inimesel endal ei ole haiguse ennetamiseks võimalik midagi ära teha ja kõik ilmtingimata raskeid traumasid saavad.

D-vitamiin päikesest ja toidust

“Osteoporoosi ennetamise kolm põhialust on D-vitamiin, kaltsium ja liikumine,” ütleb dr Laas. D-vitamiini on inimesel vaja kaltsiumi imendumiseks soolest ja luude mineraliseerumiseks. Vananedes väheneb luudes mineraalainete osakaal, see on loomulik protsess.

“D-vitamiini allikaks on päikesekiirgus, mis kutsub nahas esile selle vitamiini tootmise, ja piisab, kui nägu ja käed saavad päevas 20 minutit päikest. Oluline on seejuures mitte kasutada tugeva faktoriga päevituskreemi, mis takistab päikesekiirte nahani jõudmist.”

Lisaks saab D-vitamiini ka toiduainetest, näiteks rasvasest kalast, munast, võist ja maksast. Arst ütleb, et oktoobrist aprillini vajavad kõik inimesed D-vitamiini toidulisandina, sest Eestis on päike piisava intensiivsusega ainult maist septembrini. Raske osteoporoosiga haigetel on vaja mõõta D-vitamiini sisaldust vereseerumist, et täpsemalt hinnata, kui suur peab olema toidulisandi annus.

Kaltsium, asendamatu mineraalaine

Luudele kõige olulisem mineraalaine on kaltsium. 99% organismi kaltsiumivarudest asub luudes ja kui mujal organismis on kaltsiumipuudus, siis ammutataksegi seda ainet sealt. Kaltsiumi-vajadus oleneb vanusest, näiteks kiires kasvueas teismelistel on see suurem kui täiskasvanutel. Vanemad inimesed vajavad rohkem kaltsiumi aga seetõttu, et vanuse kasvades häirub selle imendumine sooltest. Organismi kaltsiumivajadus on 1000–1500 mg päevas.

Toiduainetest on peamine kaltsiumiallikas piim, kuid paljud vanemaealised ei saa rõõska piima juua laktoositalumatuse tõttu. Rõõska piima sobivad väga hästi asendama hapendatud piimatooted, kohupiim, juust ja jogurt. Peale piimatoodete on kaltsiumi lillkapsas, brokolis, apelsinis, aprikoosis ja pähklites, samuti saab seda kalakonservidest, kui väikseid kalu süüa koos luudega.

“Kui toit piisavalt kaltsiumi sisaldab, pole seda toidulisandina vaja juurde võtta,” ütleb arst.

Treenima peab regulaarselt

Luude tugevuse hoidmiseks ja taastamiseks on väga oluline füüsiline koormus.

“Treenimine aitab parandada ka tasakaalu, mis on oluline kukkumiste ärahoidmiseks,” ütleb dr Laas. “Kõige tähtsam on treenimise juures regulaarsus. Soovitatakse treenida vähemalt 30–45 minutit korraga ja minimaalselt kolm-neli korda nädalas. Treeningu valikul peaks lähtuma oma füüsilistest võimetest ja eelistustest. Kunagi pole liiga hilja alustada, sest ka väike füüsiline koormus vanemas eas inimesel on parem kui mitte midagi.”

Ei tohi unustada, et kõik harjutused ei ole luudele kasulikud ega sobi kõigile inimestele. Seetõttu on hea pöörduda soovituste saamiseks taastusarsti või füsioterapeudi poole. Ka jõusaalis ei maksa esialgu rassida omapäi. Kindlasti ei tee kellelegi kahju hoida head rühti, kõndida, kasutada lifti asemel treppe ning teha tasakaalu- ja venitusharjutusi. Kui tasakaal on hea, on ka libedale kõnniteele sattudes suurem võimalus püsti jääda.

Ravi on pikaajaline

Luutiheduse mõõtmise esimeseks põhjuseks ei tohiks olla luumurd.

“Kõik üle 65aastased naised võiksid vähemalt korra elus oma luutihedust osteoporoosikabinetis suure DEXA-aparaadi all mõõta,” soovitab dr Laas. “Kõik naised ja mehed, kellel on olnud väikese trauma järel luumurd, peaksid pöörduma luutiheduse mõõtmiseks ja võimaliku osteoporoosi diagnoosimiseks oma arsti poole. Lisaks need inimesed, kellel on mõni muu riskifaktor ja vanust üle 50,” soovitab dr Laas.

Kõige sagedasem osteoporootiline luumurd on tema sõnul selgroo lülikeha murd.

“Kui vanemas eas inimesel tekib tugev seljavalu, tasub mõelda ka osteoporootilisele luumurrule, mille kindlakstegemiseks on vaja röntgeniülesvõtet selgroost.”

Osteoporoosi diagnoosimisel hinnatakse luumurruriski ja olenevalt sellest otsustatakse ravivajadus. “Tänapäeval on hulk häid ja toimivaid ravimeid. Ravi on pikaajaline ja mõningatel juhtudel elukestev. Lisaks tuleb jätkata D-vitamiini ja kaltsiumi tarvitamist ning tervislikku liikumist.”

Tiinagi on teinud ravikuure, esimese võttis ta ette 2004. aastal ja manustas Actoneli koos kaltsiumiga. “Näitajad paranesid, aga mitte sel määral, nagu norm ette näeb,” nendib ta. Nüüd tarvitab ta mitu aastat ravimit Fosavance koos kaltsiumiga. “Arvan, et rohuvõtmine ja kaltsiumisöömine on mind aidanud, ehk on ka luumurdude eest kaitsnud. Luutiheduse näitajad pole päris normi läinud, aga veidi paremaks küll.”

Iga kahe aasta tagant käib Tiina kontrollis Pärna kliinikus. “Juunis lähen taas, siis on näha, milline on seis. Pärna kliinikus osalesin ka ravimiuuringus, et teisi minusuguseid saaks edaspidi aidata.”

Luuhõrenemise riskitegurid

Doktor Laas ütleb, et luumurdude arv kasvab pidevalt ja seda kogu maailmas. “Ka Eestis on haigekassa andmetel suurenenud reieluukaela murdude arv. Üks olulisemaid murdude arvu kasvu põhjusi on eluea pikenemine. Eestis on võrreldes teiste Lääne-Euroopa maadega eluiga küll lühem, kuid kümne aasta taguse ajaga võrreldes on see naistel tõusnud kolm ja pool aastat ning meestel neli aastat. Eluiga küll pikeneb, kuid tervena elatud aastaid on tunduvalt vähem, ning vanus on osteoporoosi põhiline riskifaktor.”

Haigestumisel on ka teisi põhjusi. Oluline on näiteks pärilikkus. Nii et tasub teada, kas perekonnas on vanemas eas inimestel olnud luumurde või mitte.

Haigestumise riski suurendavad ka menopaus enne 48. eluaastat ja munasarjade kirurgiline eemaldamine ilma asendusravita. Samuti pikad pausid menstruatsioonide vahel, mis pole tingitud rasedusest.

Riskitegurid on veel ravimite võtmine, suitsetamine ja alkoholi liigtarbimine, samuti kilpnäärme ja kõrvalkilpnäärme ületalitlus, kroonilised maksa- ja neeruhaigused jm. “Üks laiemalt kasutusel olevatest toimeainetest on glükokortikoidhormoon (Prednisoloon), mis põhjustab kiirelt osteoporoosi tekkimist, eeskätt trabekulaarses luus selgroo lülikehades,” täpsustab dr Laas.

Tiina hindab, et temal osteoporoosi teisi riskitegureid ei ole. “Kehakaal peaks normis olema, söön omateada päris tervislikult, ei suitseta, alkoholi tarbin vähe, kehalist aktiivsust võib keskmisest paremaks lugeda. Käin palju jala, näiteks hommikul tulen ühissõidukist varem maha ja kõnnin edasi paar peatust. Vajalik 10 000 sammu päevas tuleb enamasti ikka täis. Kuna mul on liigestega probleeme, siis püüan hommikuti võimelda 15–20 minutit taastusraviarsti antud nõuannete järgi. Osteoporoosi silmas pidades mul ekstraharjutusi pole.” 

Rasvast toitu pole Tiina kunagi tahtnud, ka soola tarbib ta vähe. Vanemas eas ei talu ta aga piima. “Kuid püüan iga päev süüa jogurtit ja palju kama.”