VIDEO | Hooldekodus olnud naine räägib läbielatud õudustest: läksin abi paluma, aga nad hoopis lõid mind! (281)

„Selles hooldekodus ei tehta midagi, et vanureid aidata. Ainus, mida tehakse, on nende surma kiirendamine,“ võtab Liilija (66) mulle oma elu Kose Kodus lühidalt kokku. Tema juttu saadab häälekas nutt. 

Liilija tunnistab, et on tegelikult natukene hirmul – äkki teda ei usuta? „Ma lubasin hooldekodus, et räägin kõik ära, mis seal toimub. Mulle öeldi, et katsu ainult, sind ei usu nagunii mitte keegi,“ ütleb naine. 

Ma kuulan teda mitmel päeval. Kordagi pole jutus vasturääkivusi. Naine ütleb, et ta räägib lootuses, et mitte kunagi enam ei satu ükski vanur olukorda, milles oli tema ja milles Kose hooldekodu vanurid praegugi olevat sunnitud elama. 

Liilija oli selles hooldekodus 2016. aasta detsembrist tänavu juulini. 

Karistuseks luku taha

Liilija viis hooldekodusse tema poeg pärast seda, kui leidis üksinda elava ema kodupõrandal lebamas. Naisel on ajukasvaja, mis muu hulgas põhjustab tasakaaluhäireid. 

Liilija ütleb, et juba esimesel hooldekodus oldud päeval mõistis ta, et vanurite käekäik on viimane asi, mis hooldajatele korda läheb. 

„Mida vaiksem oled, seda parem on,“ ütleb ta ja selgitab: „Kukkusin õhtul maha ja hüüdsin appi. Mitte kedagi ei tulnud. Olin terve öö enda pissi sees. Alles hommikul aidati mind. Aga sain kohe ka riielda, et mida ma ronin üldse välja.“

Teisel korral ei hakanud Liilija kohe hooga tõusma, vaid palus tualetti minekuks luba lootuses, et hooldaja hoiab tal silma peal. „Mulle öeldi, et teed mähkmesse ja ongi kõik. Mul ei jäänud muud üle,“ räägib Liilija kurvalt. Mähe tuli pärast seda vahetada. Ta palus hooldaja appi. Kulus kolm tundi, kedagi polevat tulnud. Liilija ütleb, et võttis siis ise mähkme alt ära ja tegi end roojast puhtaks.

„Ja siis, kui töötaja tuli, tuli ta mulle peaaegu küünte ja kätega kallale. Küsis, kes lubas mul ise mähet puutuda? Sain sellise sõimu osaliseks...“ on Liilija õnnetu, ent leppis enda karistamisega, sest tundis end süüdi. 

Kolmas kord, kui Liilija ja hooldajate vahel tüli tekkis, oli siis, kui naine avastas, et poja külakostiks toodud toit on külmkapist kadunud. Siis võtnud asjad hoopis uue pöörde. Naine oli juba ette valmis sõimu kuulama, kuid sel korral viidi ta karistuseks sügavalt dementsete vanurite juurde. Ukski keerati lukku.

„Karjusin appi. Klohmisin vastu ust, et tehke lahti, ma kardan. Kui töötajad tulid, siis üks neist virutas mulle lahtise käega vastu põske ja silma,“ räägib Liilija nuttes. Nüüd palus ta politsei kohale kutsuda. Selle asemel tuli hommikul juhataja, kellele Liilijat löönud hooldaja teatas, et tegemist on sõna sõna vastu olukorraga. Temaga koos olnud ja Liilija löömist pealt näinud hooldajalt juhataja Liilija sõnul täpsustusi ei küsinud. 

Liilija sõnul ei olnud tema ainus, kes hooldajate karmi kätt tunda sai. Ta näinud ja kuulnud mitu korda, kuidas teisigi hoolealuseid juustest sakutati, õlgadest raputati, lahtise käe või mingit pulka meenutava asjaga löödi. 

„Inimesed karjusid ja nutsid: ärge tehke haiget, ärge lööge! Selle peale saime aga veel enam riielda, et mida me endast õige mõtleme. Tubades olnud häirenupud lülitati välja, et me abi ei kutsuks. Appi hüüda võis ainult siis, kui keegi oli suremas või just ära surnud,“ nendib Liilija.

Häälekamad vanurid lükati öösiti toaga ühes olnud pesuruumi suletud ukse taha. Liilija sõnul väitnud töötajad, et see on meie enda huvides, et saaksime magada. „Aga kus sa siis magada saad, kui teine ukse taga märatseb,“ imestab Liilija.

Mis Liilijat veel jahmatas, oli seks hoolealuste vahel. Sugutungi rahuldamiseks ei valitud Liilija sõnul ei aega ega kohta. Polnud vahet, kas on öö või päev, kas õue peal või oma lahtise uksega toas. „Katsuti üksteist ja kedagi ei huvitanud, kas keegi näeb või kuuleb. Töötajad ainult naersid selle kõige peale,“ on Liilija ikka veel ehmunud.

Süüa ei sündivat ka hooldekodus pakutav toit. „Silmaga on näha, kuidas inimesed päev-päevalt kokku kuivavad. Õhtuti käidi teiste palatites küsimas, ega kellelgi polnud tükki leiba üle jäänud. Kes ise süüa ei jaksanud, neid ei aidanud keegi. Seda oli valus vaadata. Ma küsisin töötajatelt, kas te ise sööte seda, mida te meile ette annate. Nad küsisid vastu, kas ma teen nalja?“ kinnitab Liilija. „Vana inimene tahab enne viimsele teele minekut tunda, et ta on vajalik ja hoitud. Seal hooldekodus antakse aga mõista, et mida kiiremini ja vaiksemalt sa ära sured, seda parem on,“ ütleb Liilija. 

Tuba kui külmkamber

Pärast kohtumist Liilijaga lähen hooldekodusse. Algul ütlesin, et lähen tuttavat vaatama. Palun minna tuppa, kus on Helve, kelle nimi jäi meelde Liilijaga vesteldes. Hooldaja avab ukse.

Toas on kaks inimest. Istun Helve voodile ja ajame temaga juttu. Võib-olla istusime sedasi ehk kümmekond minutit, kui mul hakkasid sõrmed ja varbad külmetama. Rõduuks on jahedal sügisepäeval millegipärast pärani.

Justkui oleks mu mõtteid kuulnud, ütleb ka Helve, et tal on külm ja palub mul rõduukse kinni panna. Sätin talle teki ümber ja püüan ust kinni panna. Sellel pole linke, saan kuidagi kinni lükata, aga tuul virutab ukse jälle lahti.

Läksin hooldajale ütlema, et Helvel on külm. Ta annab mõista, et midagi pole teha – toakaaslasel olevat jälle kogu aeg palav ja tuleb leppida. 

Jätan Helvega hüvasti ja lähen juhataja Kadri Tulbi jutule.

Ta ei tea, et ma olen ajakirjanik. Kui mainin Liilija nime, pööritab ta vaid silmi ja küsib, kas ta rääkis mulle ka, et siin pannakse luku taha ja lüüakse ega anta korralikult süüa? Juhataja sõnul on Liilija jutt väljamõeldis. Tulp ütleb, et tegemist on kas kiusliku vanainimesega või on jutud tingitud tema haigusest. Mäluhäireid ega dementsust Tulbi sõnul Liilijal siiski ei ole. Seda juhataja tunnistab, et nii-öelda šokiteraapiaks viidi Liilija tõepoolest esimesele korrusele raskete dementsete sekka. 

Ta tõdeb, et ehkki etteheiteid, nagu ei vahetataks vanuritel mähkmeid või hoitakse neid näljas, on tulnud ka hoolealuste lähedastelt, kuid neidki ei saa vanurite dementsuse tõttu tõe pähe võtta ning hooldekodu ei ole kodu ja selle eesmärk on siiski esmane hooldus – et vanurid oleksid, nagu ta ise ütles: kustud-pestud-kammitud.

Sel hetkel otsustan end Tulbile tutvustada ja küsin, kas tohib teda ka pildistada. Ta ütleb ehmunult, et nüüd rääkis kõik välja. Pildile ta jääda ei soovi.

Juhataja: me ei karista kedagi

Ametlikus vastuses märgib Tulp, et kedagi hooldekodus ei karistata. Fakti, et Liilija puhul aga šokiteraapiat kasutati, ta kinnitab. Muu hulgas teatab ka seda, et tema ei tohi Liilija tervisliku seisundi kohta infot jagada.

Tulbi sõnul saavad kliendid kolm korda päevas sooja toitu ja mähkmeid vahetatakse vähemalt kolm korda ööpäevas, vajadusel sagedamini. Tervislikku seisundit hindab meditsiiniõde ja ka hooldajad. Vajadusel kutsutakse kiirabi ja seda teeb kindlasti töötaja ise. 

Köetud on Tulbi sõnul kogu suvi. Tube tuleb tuulutada ja kes, kui palju sooja tahab, on väga erinev. Mähkmeid vahetatakse ja pestakse suletud uksega oma toas ja pealtvaatajaid ei ole. 

Et kliendid omavahel ka seksivad, Tulp ei salga, kuid et töötajad selle üle naeraks, polevat tõsi. 

Kose Kodu haldava Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS tegevjuht Vambola Sipelgas kinnitab samuti, et nende hooldekodudes rikkumisi pole. 

Sipelga sõnul pole õiguskantsler Kose Kodu veel külastanud, kuid ega teda sinna väga oodatagi. Kõik olevat kõige paremas korras ja midagi karta ei ole..

Õiguskantsler: kontrollkäike teeme ette teatamata

Kristiina Tilk

Õiguskantsleri kantselei kommunikatsioonijuht Janek Luts ütleb, et Kose Kodus ei ole õiguskantsleri ametnikud kontrollkäiku teinud, sest varem pole selle asutuse kohta kaebusi tulnud.

„Kontrollkäike teeme üldjuhul ette teatamata, et tagada kontrollitava asutuse olukorra autentsus. Viidatud juhtumeid ilma lisakontrollita kommenteerida ei ole võimalik,“ selgitab Luts.

Et aga õiguskantsleri ametkonna kontrollkäikudel on selgunud, et paljude üldhooldekodude elukeskkond ei vasta inimväärsetele nõuetele, on õiguskantsler saatnud asjaomastele ametkondadele ülevaate kontrollkäikudel tuvastatud puudujääkidest.