Igatahes hoidsin end akrobaatiliste harjutuste hinde peale tegemise ajal rivi lõppu ja tundsin suurt kergendust, kui minu kreeka e kõverusega tiritamm kekaõpsi halastuse toel „kolme“ või teinekord isegi „nelja miinusega“ hinnatud sai.
Toonane kergendus oli mõnus küll, aga tagantjärele pole mul sellest hindest kopika eestki kasu. Oma neljandale elukümnendile lähen vastu nii jäikade lihaste ja liigestega, et keha sõlmpunktid annavad sporti tehes kergesti järele. Selleks, et regulaarsest liikumisest rõõmu tunda, pean endaga tublisti vaeva nägema. Lapsepõlves tegemata jäänud tööl on õige kibedad viljad.
Asjatu võitlus ekraanidega
Lõppenud nädalal oli meedias kehalise kasvatuse tundidest jälle rohkesti juttu. Valmimisjärgus on uus õppekava, mis tõstab fookusesse eri tehnikate omandamise ning lastes liikumishuvi kasvatamise. Hindama hakatakse peamiselt õpilase individuaalset arengut, mitte enam normitäitmist.
Kiidan aplausiga! Kardetud võimlemisveerandi juurde naastes tähendab see vähemalt minu vaimusilmas, et kõigepealt tegelevad õpetaja ja õpilased eelduste loomisega – läbivad tundides regulaarselt harjutustekompleksi, mis parandab painduvust ning tugevdab kerelihaseid. Alles seejärel jõutakse hindeliste harjutusteni, muu hulgas ka pea peal seisuni.
Uuringud laste liikumisaktiivsuse kohta on juba aastaid suutnud suurepäraselt tuvastada kurja juure, mis laste lodevust valguskiirusel kasvatab. Ekraaniga seadmete kasutamine on hõivanud suurema osa ajast, mis varem kulutati jooksmisele ja liikumisega seotud mängude harrastamisele.
Samad uuringud annavad tihti ka lihtsakoelise soovituse piirata laste „ekraaniaega“. Sama hästi võib minna kirvega kurge püüdma. Nutiühiskonna pealetung on niivõrd mastaapne, et ekraanide kasutamise aeg saab tulevikus ainult kasvada.
Nutipõlvkonna taskus on rohkem informatsiooni kui kõigis maailma raamatukogudes ning meie planeet on tänu seadmetele väiksem kui kunagi varem. Paraku on nutipõlvkond eelkäijatest ka tunduvalt depressiivsem. Sajandeid ühiskonnas vihaste võitlejate rolli täitnud noortest on mässajavaim lahtumas ning aina rohkem võtab maad kurbus ja apaatsus.
Ameerika Ühendriikide sotsioloogid märkasid esimesena trendi, et pärast esimese iPhone'i turule jõudmist kümme aastat tagasi on hakanud aegamööda vähenema traumade tagajärjel hukkunud noorte arv, kuid see-eest on drastiliselt kasvanud noorte kalduvus enesetappudele. Kaevame siis ühe ilmatu suure augu, viskame kõik nutitelefonid sinna sisse ja lükkame mulla peale? Progressi vastu pole vist mõtet võidelda.
Liikumiseks tuleb leida aega
Küll aga on mõtet ja rahva jätkusuutlikkuse huvides eluliselt vajalik võidelda depressiivsuse vastu. Kusjuures kõige loomulikum meetod selleks on regulaarne kehaline aktiivsus, mis iga järgmise inimpõlvega aina rohkem kaduma kipub. Seega ajab haridusministeerium liikumisõpetuse arendamisel ainuõiget asja.
Paraku pole uhkest õppekavast ja uuest lähenemisest põrmugi tolku, kui kehaline kasvatus või liikumisõpetus või mis iganes uue näoga õppeaine nimeks saab, ei saa üldhariduskoolide tunniplaanides suuremat mahtu.
Algkoolis kolm korda ja hiljem kaks korda 45 minutit nädalas ei tekita liikumisharjumust ega võimalda omandada kontrolli oma keha üle. Eriti olukorras, kus puude otsas või aedadel turnimine ning hoovis palli tagumine on sisuliselt kadunud nähtus.
Kui meenutasin alustuseks oma viletsat painduvust, mille vastu ma kooliajal piisavalt rohtu ei saanud, siis nüüd oleme jõudnud olukorda, kus kehalise kasvatuse õpetaja esimene väljakutse on õpetada lapsed õigesti jooksma, et liikumine pisutki nauditav oleks.
Seega võiks alustada sellestki, et need kaks kuni kolm korda nädalas kehalist kasvatust oleksid vähemalt paaristunnid. Ühtlasi tuleks vähemalt sõnastada siht, et liikumisele pühendatud tunnid oleks kogu üldharidusprogrammi läbimise jooksul tunniplaanis iga päev.
Kujutan ette torinat, mis vallandub neid ridu lugedes teiste aineõpetajate seas. Eks nendegi aine tunde on programmis liiga vähe, kuid seesama nutiseade, mille tõttu on iga noore taskus kogu maailma informatsioon, peaks ju võimaldama kooliprogrammi sammhaaval interdistsiplinaarsemaks muutmist. Selle arvelt saaks liikumisele aega juurde haugata.
No ei suutnud neid norme täita. Ei suutnud.
Olen ka hiljem näinud, et õpetaja ootab, kas jõuad ajaliselt/normikohaselt tagasi. Või sõidab jalgrattaga kõrval.
Üks mu sugulane viidigi jooksurajalt EMO-sse.
Praegu 180 pikk ja 78 raske. 55 aastat vana.
Iga asi tuleb, aga ei tule vägisi