Vaimse tervise kuu, „Katkised hinged“, suitsiidiennetuse päev, meeste tervisele pühendatud november – paistab, et hingehädadest räägitakse rohkem kui kunagi varem. Ometi leiame vaimse tervisega kimpus olevad inimesed EELK peapiiskopi koostatud mõjutute TOP 50st lausa kahel korral: ka nemad ootavad ravijärjekordades ebainimlikult kaua ja peavad ravikulud tihti omast taskust hüvitama. Kui veel võtta sõltuvushäired ja moodsa ühiskonna tingitud hädade all kannatajad, moodustavad nad mõjutute põhimassi. Sest ainult rääkimisest ja teadlikkuse tõstmisest ei piisa, kui tegelik abi pole kättesaadav. Piltlikult öeldes on paljud ärevushäirete, ägeda depressiooni vms all kannatajad olukorras, nagu räägitaks lahtise luumurruga inimesele, et selle jala peale küll toetuda ei tohi, ent rohkemat praegu teha ei saa ja arstiaega on pakkuda alles kahe kuu pärast. Kui selleks ajaks enam on, mida ravida.
Nii teevad hingehädaga inimesed tihtipeale sama, nagu pikalt füüsilisi piinu kannatama pidanud inimesed: otsivad abi internetist ja alternatiivmeditsiinist (ja on pelgalt õnnelik juhus, kui sellest leevendust leiavad). Ja kui olukord muutub väljakannatamatuks, pöörduvad ehk erakorralise meditsiini poole, tõstatades küsimuse, kas süsteemi ei annaks (kulu)tõhusamalt korraldada. Et saaks, sellest annab teiste seas aimu tõsiasi, et teraapiafondi, mis võimaldab perearstil suunata patsienti tasuta psühholoogi juurde, raha ei suudetud mullu isegi ära kulutada. Kas asi saab olla ainult selles, et inimesed ei taha perearsti vaimse murega tülitada?
Suures plaanis oleme aga küsimuse ees, kui kallis on meile tervis. Seejuures ei maksa tervet keha pidada ilmtingimata olulisemaks tervest vaimust – elamisväärseks eluks on vaja mõlemat.
Kommentaarid