PSÜHHOLOOG: vägivaldne laps on kasvatuse vili (17)

"Väidetakse, et iga väikelapse näol püsib esmalt naeratus, aga aastatega see kaob ja käsi kisub üha enam rusikasse," kirjutab Õpetajate Lehes psühholoog-nõustaja ja koolitaja Toivo Niiberg. 

"Samas on agressiivne käitumine väikelapse arengu täiesti loomulik osa. Välja arenemata keelelised oskused, tugev soov iseseisvuda ja oskamatus oma impulsse kontrollida muudavad väikelapse kergesti vägivaldseks. Siiski ei tohi vägivallast mööda vaadata. Lapsele tuleb mõista anda, et vägivaldne käitumine on lubamatu, ja teda tuleb õpetada oma tundeid teisiti väljendama.

Vägivaldset last iseloomustab eelkõige pahatahtlikkus ja kapriisne käitumine. On kaks peamist eeldust, mis muudavad lapse vägivaldseks.

Esiteks, kui laps on ise haiget saanud. Laps, kellele on laksu antud, keda on löödud, pekstud või vägivallaga ähvardatud, muutub suure tõenäosusega ka ise vägivaldseks. Ka väiksemate haiget saamiste kuhjumine võib põhjustada vägivalda. Kogetud ärevus, pettumused ja tõrjutuski võivad panna lapse lööma või hammustama.

Teine, varjatum, aga oluline vägivaldse käitumise põhjustajaid on, kui laps pole saanud oma haiget saamisega seotud emotsioone välja elada. Paljud arengupsühholoogid väidavad, et imikute pulka sidumine ja ema juurest eraldi palatisse eemaldamine eelmise sajandi alguses võiski tekitada kaks teineteisele järgnenud maailmasõda.

Artikli täisteksti saab lugeda Õpetajate Lehest.