Praxise aruanne toob eraldi murekohana välja, et enda hoolduse ja ravi küsimustes kaasarääkimine ei ole siiani patsientide ja nende lähedaste jaoks loomulik ja tavapärane.Foto: Vida Press
Keha
27. märts 2019, 17:10

VANUREID ALAHINNATAKSE: eakate hoolduses on vaja rohkem tähelepanu pöörata vaimsele tervisele (3)

Ligi viiendik Eesti vanemaealistest vajab halvenenud tervise tõttu igapäevaseks toimetulekuks tuge. Praxise värske uuring toob välja, et koostöö tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel on puudulik, mistõttu ei pruugi inimene saada õigeaegset ja just tema vajadustele vastavat abi.

Rohkem tähelepanu tuleks pöörata vanemaealiste vaimsele heaolule ja inimesest lähtuvale teenusdisainile. Mõttekoja Praxis analüütik Gerli Paat-Ahi tõdeb, et erinevad teenusepakkujad on killustunud ja nii jääb vajaka ka terviklikust ja patsiendikesksest lähenemisest: „Pikaajaline hooldus Eestis tähendab inimese jaoks pahatihti erinevate hooldusepisoodide jada, kus üks teenusepakkuja ei tea, mida teine teeb. Süsteemi parandamisel on kriitilise tähtsusega ühise platvormi loomine, näiteks toimiv e-tervise süsteem, mis lihtsustaks abivajaja, omaste, perearsti ning tervise- ja sotsiaalteenuste pakkujate suhtlust.“

Uuringu kaasautori, Tallinna Ülikooli teaduri Tiina Tambaumi sõnul peab toimiva hooldussüsteemi üles ehitamine algama kasutajakesksest teenuste disainist.  „Abisaaja peaks olema selles süsteemis kõige aktiivsem tegija. Paraku tunnevad vanemaealised end süsteemis patsiendina, mitte inimesena. Võimalustest informeeritakse, kuid ei arutata neid. Alahinnatakse eakate võimet end esindada. Olukorras, kus füüsiline tervis veab alt, peaks aga süsteem andma inimesele vaimset tuge ja turvatunnet, et ta saaks endiselt olla oma elu juhtija,“ ütles Tambaum.

Praxise aruanne toob eraldi murekohana välja, et enda hoolduse ja ravi küsimustes kaasarääkimine ei ole siiani patsientide ja nende lähedaste jaoks loomulik ja tavapärane. Samuti jätab hooldusteenuste süsteem tagaplaanile eakate vaimse tervise. „30% intervjueeritutest tunnistas, et kannatavad depressiooni all. Vanemaealiste emotsionaalse seisundi alahindamine on levinud nähtus ja kindlasti on tarvis laiemat arutelu, kuidas seda parandada,“ kommenteeris tulemusi Gerli Paat-Ahi.

Puudulikud  transpordivõimalused

Praxise analüüs toob välja, et madala elukvaliteedi, füüsilise passiivsuse ja sotsiaalse isolatsiooni taga on sageli puudulikud transpordivõimalused. Liikumisraskustega abivajajatele peaks vajalike sõitude jaoks (nt arstikülastused, inimeste emotsionaalseid, sotsiaalseid ja vaimseid vajadusi rahuldavad tegevused) olema transport paindlikult kättesaadav.

„Integreeritud hoolduse süsteem peaks tegelema ka sellega, kuidas täita liikumispiiranguga 75-aastase mehe soov näha teises linnas elavat 95-aastast voodihaiget ema. Hooldusteenuse keskmes ei peaks olema küsimus, kuidas inimest elus hoida, vaid kuidas hoida teda aktiivse ja sotsiaalsena, et ka terviseküsimustest kaugemad vajadused, näiteks lähedaste külastamine, kultuuriüritustel käimine, füüsiline aktiivsus ei jääks tähelepanuta,“ võtab Tambaum soovitused kokku.

 Mõttekoda Praxis uuris rahvusvahelise projekti Sustain raames, kuidas erinevaid teenuseid paremini lõimida, nii et kogemus oleks abivajaja jaoks n-ö õmblusteta ning arvestaks lisaks füüsilisele tervisele inimeste vaimseid ja sotsiaalseid vajadusi. Kokku intervjueeriti ligi 200 vanemaealist, hoolekeskuste töötajat ja lähedast, et kaardistada kitsaskohad, mis tänases süsteemis abivajajaid alt veavad.