NOORE NAISE JALG PÄÄSTETI: arstid asendasid hävinud kontsluu 3D-prinditud implantaadiga (4)

Karin Kalevit, kes on põdenud diabeeti alates 11.eluaastast ja kannatanud mitmete tüsistuste käes, oli eri probleemide tõttu korduvalt ITK kirurgiakliinikus opereeritud.

„Eelmisel aastal tekkis tal suhteliselt kerge trauma tagajärjel kandluumurd, mida raviti konservatiivselt kipsiga. See ei kasvanud kinni ja oli vaja teha murru fikseeriv operatsioon. Sügisel sai patsient juba kipsita käia, aga väänas siis jalga,” räägib Karinit ravinud Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeed-juhtivarst Dmitri Kulak. „Kuna diabeedi tõttu on tal ka tundlikkusehäire ehk neuropaatia, siis ta valu ei tundnud ega saanud aru, et midagi tõsist oli juhtunud.”

„Ma hoidsin väikest last ja ta hakkas autode poole jooksma ning ma jooksin talle järele. Mul oli eelnevalt jalas ortoos. Haarasin lapse puusale ning lapse keharaskus pluss enda valesti astumine – käis tugev valu läbi ja ma ise arvasin, et mul on lihtsalt tüüpiline hüppeliigese nihestus," kirjeldab  Karin juhtunut ERRi uudisteportaalis Novaator. Pärast õnnetust ei läinud ta kohe erakorralise meditsiini osakonda ehk EMOsse, sest jalg ei teinud õigupoolest kuigi palju häda. 

Kuu hiljem sattus ta haiglasse raskes seisundis: hüppeliiges oli suures turses ja põletikunäitajad väga kõrged. „Ta oli minemas sepsisesse. Avastasime hüppeliigese mädase põletiku, haaratud oli ka kontsluu, mis oli suures osas hävinenud,” kirjeldab Kulak.

„Selgus, et on veremürgitus, põletik, kahjustus on päris suur ja siis ma olin siin haiglas niimoodi, et eemaldati kogu kahjustatud osa, asendati tsemendiga ja arst hakkas otsima väljavaateid sellele, kuidas asendada, kuidas jalg jätta," räägib Karin ERRi teadusporaalis Novaator.

Bakteriaalse põletiku kontrolli alla saamiseks pidid arstid tegema mitu operatsiooni. „Tema veres oli bakter Staphylococcus aureus. Pidime ära võtma kogu  kontsluu ja panime ajutiselt tsemendist vahehoidjad, mis olid bakteriaalselt laetud, et säilitada jala kuju ja pikkus ning ravida infektsiooni. Plaan oli hakata taastama jala funktsionaalsust pärast põletiku taandumist.”

Palju variante ei olnud

Karini põhihaiguse, tüsistuste ja kontsluu puudumise tõttu edisise ravi variante palju ei olnud. „Plaanisime ühendada sääre- ja kandluu omavahel ning need kokku kasvatada. Kuid patsient on 29-aastane ja see oleks tähendanud jala lühenemist 4 cm võrra, mis oleks tema kõnnakut, alajäsemete liigeseid ja selja tasakaalu muutnud. Ka diabeet seadis meile piirangud,” kirjeldab arst dilemmasid.

Dr Kulak hakkas uurima, mis võimalusi on veel Karini aitamiseks. „Sobilikku implantaati ei olnud saada. Kirjanduse andmetel on 3D-prinditud implantaate maailmas tehtud, kuigi mitte üleliia palju,” ütleb ta.

Kuna Ida-Tallinna Keskhaigla sõlmis eelmisel aastal koostööleppe Tallinna Tehnikaülikooliga (TalTech), siis sai Kulak kontakti ülikooli teadlastega, kellel on olemas 3D-printimise võimalus. Teadlased ja arstid tegid poolteist kuud  koostööd: konsulteeriti ja implantaati modelleeriti kümneid kordi. „Pidime niikuinii ootama, et infektsioon taanduks. Õnneks oli patsient nõus, et peame haarama igast võimalusest.”

3D-prinditud implantaat on trapetsikujuline titaansõrestik, mis töötab samal põhimõttel nagu raudbetoon ehituses. „Titaanist konstruktsioon on rauaks ja betooniks on patsiendi enda luu: freesisime tema reieluust ja vaagnatiivast luud, võtsime seda koos tema kasvufaktoriga, mis on luuüdis saadaval, täitsime selle konstruktsiooni ja tegime fiksatsiooni – läbi kandluu, implantaadi ja sääreluu on fiksaator, mis hoiab seda kõike koos,” selgitab dr Kulak.

Edukas operatsioon

Patsient toibus üle viie tunni kestnud operatsioonist väga hästi ja tänaseks on ta juba kipsist loobunud. „Ta on väga õnnelik. Poolteist aastat oli noor inimene karkudel, täna on ta juba ka kipsist lahti. Nüüd on esimesed kontrollid tehtud ja tulemused on head, jälgime teda edasi. Lähiajal on plaan loobuda ka karkudest. Olen tulemusega väga rahul,” ütleb dr Kulak.

„Eestis ei ole minu teada sellist kogemust kellelgi. Kasutasime meie oma TalTechi teadlaste ja labori võimekust, et inimest aidata. See oli selline multidistsiplinaarne eritasemetel koostöö. Maailmas tehakse samuti selliseid asju, aga kuna see on väga patsiendispetsiifiline – kõik juhtumid on erinevad –, siis oleks kulunud väga palju rohkem aega, kui oleksime proteesi mujalt tellinud,” ütleb  Kulak.

„Maailmas on palju variante, kuidas inimesi aidata, peaasi on mõelda raamist väljapoole ja leida partnerid, kes aitavad ideid ellu viia. Suur tänu TalTechi inimestele,” kiidab dr Kulak koostööd teadlastega. „Kui tekib vajadus, siis meil on inimesed, kes suudavad aidata. See tähendab, et meil on üks kaart tagataskus lisaks.”