Kõige levinum lubadus: teen seda homme! (2)

1. lugu. Magistrant peab kirjutama essee postmodernistlikest kunstivooludest, tähtaeg on täna. Järsku aga tabab ta end lauda kraamimas. Vahepeal on ta teinud kohvi-võileiba, joonud energiajoogi... kuid kirjutanud pole sõnakestki. Mis toimub?

Ta kurdab terapeudile: “Ma ju tean väga hästi, et tähtaeg kukub. Olen isegi kell 23.55 essee ära saatnud. Seni on kõik õnneks läinud. Aga pärast ma kirun ja süüdistan ennast, miks ma ometi nii teen.” Mis toimub, miks inimene loobib endale kaikaid kodarasse?

2. lugu. Murelik ema räägib oma teismelisest.

Tüdruk istub kell üksteist õhtul oma toas kinnise ukse taga. Kui magamamineku aeg käes, selgub, et homseks on vaja luuletus pähe õppida. Kogu õhtu on tüdruk aga internetis veetnud. “Ema, ärata mind hommikul kell 5, siis jõuan enne kooli veel õppida.” See pole ühekordne aps, nii kordub nädalast nädalasse.

Kuulsin ühest perest, kus naine kiirustas konfliktolukorras pirukaid küpsetama. Naine tundis, et pinge on õhus, kuid probleemiga tegelemise asemel arvas, et tähtsam on olla hea perenaine. Hiljem sööb perekond head ja paremat ning tekib tunne, et tüli ongi lahendatud. Kuid kas ikka on?

Sellistel hetkedel tuleks hoopis maha istuda ja öelda: jah, me peame rääkima. Kui see kordub, võib mees käega lüüa, sest tal pole inimest, kes teda mõistaks ja muresid kuulaks. Ehk kannatab ta siiski ära, sest neil on naisega ühine majapidamine ja lapsed. Halvimal juhul võivad mehel tekkida maohaavad või tõusta vererõhk. Tihtipeale alles see ongi hetk, kus pirukaküpsetaja märkab, et mees vajab teda. 

Millega on tegu? Need inimesed otsivad asendustegevusi.

Mis on asendustegevus?

Asendustegevuse all mõeldakse tegevust, mille abil meel püüab korvata talumatuid tundeid, et säilitada psühholoogilist heaolu. Inimene haarab toimingust, mis toob kas või hetkelise lohutuse. Neid tegevusi on arvukalt. Siiski ei paku asendustegevus lõputult rahuldust, probleemid hoopistükkis kuhjuvad.

Peaaegu iga tavategevus võib muutuda asendustegevuseks, kui see täidab eesmärki kindlustada heaolu. Noortel on näiteks levinumad asendustegevused telekavaatamine, internetis aja veetmine, poodlemine. Üks vanemaid on aga napsitamine – viidetakse aega seltskonnas, kuigi kodus on hulk tegemata töid.

Milleks vajalik?

Asendustegevus võib tekitada korraks küll hea tunde, kuid see on vale tee, sest põhiprobleem jääb lahendamata. Eriti keeruliseks muudab olukorra see, et varjatud moel näib asendustegevus esialgu kindlustavat mingit eesmärki. Ka ebaoluline toiming võib anda rahulolu, et teed õiget asja. Tegemist on ühe ellujäämisstrateegiaga: peita häbi häbitusega, masendust (verbaalse) agressiooniga, armastusepuudust ülesöömise või kõva füüsilise trenniga. Kui kohtame ülbet tegelast teisi maha surumas ja tühistamas, iseennast kiitmas, kõike kontrollimas, pole kaugeltki esimene mõte, et ta on kõvasti kannatanud. Psühholoogid aga väidavad, et need on märgid kunagisest tugevast psühholoogilisest traumast. Selline käitumine on tema ellujäämisstrateegia.

Palju on talumatuid tundeid, mis võivad kaasa tuua asendustegevuse. Tavalisemad on hirm, ärevus, masendus, häbi, viha, kadedus. Näiteks ärevust ja hirmu võib inimene peletada enda ümber suure korra loomisega, rahutust vaigistab ka söömine, mis annab mõnutunde. Kui inimene näiteks ei suuda häbi välja kannatada, käitub ta sageli ülbelt ja kõrgilt. Kõik see võib võtta täiesti kummalisi vorme.

Tean üht naisterahvast, kes oli küllaltki napi sissetulekuga, aga kui teda valdas suur ärevus, ostis ta kas või viimase raha eest midagi. Õhtul tuli ta koju ja vaatas, et see asi on täiesti kasutu. See on omamoodi sisseahmimine, enda millegagi täitmine.

Ka suur hirm võib tekitada jõuetust ning inimene ei jaksagi enda arvates midagi muud kui telekat vaadata. Kuigi kõrvalt näib, et ta teeb midagi täiesti mõt-tetut, tunneb tema hetkel, et ta pühendub parimale võimalikule tegevusele.

Kuidas ära tunda?

Asendustegevuse tunnuseks on liigselt rõhutatud, fanaatilisi jooni omandada võiv käitumine, millega alateadlikult püütakse enesele ja teistele tõestada, et minuga on kõik korras.

Fanaatiline käitumine on kas või see, kui inimene pühendab terve laupäeva koristamisele ning teeb seda korduvalt – kodus, autos, aias. See on tugevalt ülerõhutatud käitumine. Sellisel juhul puudub inimesel kontakt iseendaga, on välja kujunenud vale mina, millest ta ei pruugi ise aru saada. Sisemine rahulolematus aga aina süveneb.

Raske on tõmmata piiri, millal üks tegevus on normaalne, soodne ja vältimatu ning millal see muutub inimese arengut takistavaks asendustegevuseks ehk probleemiks. Mõned näited üle piiri kaldumisest: elu internetis, fanaatiline füüsiline trenn, pedantne puhtuse ja korra tagaajamine, tardunud pilgul telekavaatamine.

Asendustegevus on teatud piirini igati normaalne, universaalne, pingeid maandav tegevus. Iga inimene tegeleb sellega aeg-ajalt. Et see ei muutuks valdavaks, on vaja olla endaga kontaktis ja teadvustada, et see, mis ma praegu teen, pole õige. Ma võin täna endale seda luksust lubada ja telekat vaadata, sest muuks mul praegu jaksu pole. Peaasi, et see ei muutuks krooniliseks. Kui aga lähisuhetes on raskused, lapsed teevad muret, võlad kasvavad, on probleem tekkinud.

Igasuguse rutiinseks kujunenud ebaolulise tegevuse juures tuleks aeg-ajalt küsida: kas see on see, mida ma päriselt teha tahan? Või küsida sedasama sõbralt, kes paistab olevat teelt eksinud. Tähtis on jõuda äratundmiseni ja tunnis-tada, et tegeldakse millegi muuga, mis pole üldse oluline.

Kuidas nõiaringist väljuda?

Kuni probleem inimest ei vaeva, ei vea ükski vägi teda sellega tegelema ega sellest loobuma. Iga inimene teeb ise oma valikud. Mõnikord jääb lähedastel üle vaid olukorraga leppida. Inimene võib ennast analüüsida, mis tuleks vaimsele arengule kindlasti kasuks, kuid tavaliselt vajab ta selleks toetust ja tõuget. Kui inimene oma nõrkust tunnistab, on lihtne leida õige tee ja võtta vastu abi.

Psühholoog võib toetada, kuulata ja aidata mõista. Psühhoteraapia annab kogemuse, kuidas käsitleda ebameeldivaid asju. Siiski pole psühholoog kõiketeadja, kes pakub , vaid inimene peab ise analüüsima oma rolle, maske, tegevusi ning saama ühenduse oma tõelise minaga.

Tähtis on leida rõõm, oskus nautida käesolevat hetke, võime pühenduda ja anda endast parim, olgu siis nõudepesul või õhtusel köögikraamimisel. Tee tugevuse juurde, probleemi lahenduseni kulgeb nõrkust omaks võttes, mitte asendustegevusi otsides.

Iseendaga aitab kontakti luua loominguline tegevus. Tuleb avastada kaasaantud anne, mis on igas inimeses olemas, olgu see või leiva küpsetamine.

Tähtis on pidada iseendaga aru ja avastada, mida sa päriselt vajad, mitte see, mida sa võib-olla parasjagu tahad. Võta paar korda nädalas aega, et vaadata endas sügavamale, mõtle, mille poole sa püüdled, ja hakka aru pidama, kuidas seda saavutada. Kui kontakt iseendaga on leitud, on kergem mõista, millised tegevused on kasutud ja millised vajalikud.