Tervise Arengu Instituudi teaduri Eha Nurga sõnul tuli uurijatele üllatuseks, et magusaga nii palju liialdatakse. Minu jaoks see väga suur üllatus ei olnud. Oma töös kohtan sageli inimesi, kes tarbivad suhkrut ülemäära palju. Tihti on suhkru tarbimine peidetud kujul ja inimene ei pruugi endale teadvustada, kui suured on erinevate toodete suhkrusisaldused. Oma toitumisest, sealgulgas ka suhkrutarbimisest, saab objektiivse ülevaate, kui peetakse toidupäevikut. Jah, selle pidamine võib tunduda pisut tüütu, aga hiljem analüüse tehes on selgelt näha, et tarbitavad suhkrukogused on tõesti suured ja selle tõestuseks on ka pidevalt suurenev ülekaaluliste osakaal meie rahvastikus.
Tervise Arengu Instituudi korraldatud „Rahvastiku toitumise uuring 2014” näitab selgelt, et kõige suurema koguse suhkrut saadakse pagaritoodetest, mis moodustasid teatud rühmadel (poisid vanused 10-17) isegi 12 portsjonit päevas. See ümber arvestatuna on keskmiselt 480 kilokalorit ja need kalorid on ainult pagaritoodete arvelt.
Sama vanuserühma poiste magusate piimatoodete tarbimine ulatub 8 portsjonini päevas. Magusate piimatoodete hulka kuuluvad magustatud jogurtid, kohupiimakreemid ja vedelad magustatud piimatooted. Lisaks tarbivad sama vanusegrupi poisid keskmiselt päevas 3,5 portsjonit šokolaadi, komme ning suhkrut, mis on arvestuslikult 35 grammi suhkrut. Kui arvestada WHO soovitust, mis peab tervislikuks kuni 4 portsjonit suhkrut päevas, on meil väga suur ületarbimine.
Viimastel kuudel on väga palju räägitud nn limonaadimaksust ja sellest, kuidas uus maks on rahva tervise huvides ja ülekaalulisuse probleemile lahendused toob. Samas teiste riikide kogemus näitab, et sellised maksud ei ole edukad olnud ja ka mina ei usu, et hinnatõus paneb inimesi muutma oma toitumisharjumusi. Tervislik toitumine, liikumine ja ülekaalu vältimine algab siiski kindlast soovist tervislik olla ja ka arusaamisest, mis on tervislik. On vaja teadmisi kuidas oma tervise eest toitumisega hoolt kanda, aga oma töös ma näen, et sageli need puuduvad. Lihtsalt maksu kehtestamisega neid eesmärke ei saavutata. Üljoontes ju ülekaalulised tarbivad ka koguseliselt toitaineid rohkem, seega nad kulutavad ju toidule nii kui nii rohkem. Kui kehtestatakse maks, mis peaks muutma toitumisharjumusi, siis leitakse alternatiivne odavam toode, mitte aga tervislikum toode.
Ulatuslik rahvusvaheline uuring (2016)**, mis uuris just lisatud suhkru mõju ülekaalulisusele ja rasvumisele ning mis koondas tõenduspõhiseid süstemaatilisi uuringuid, meta-analüüse ja erinevaid katseid on kinnitanud, et kõige suurem riskifaktor on ülemäärased kalorid tervikuna. Inimesed peavad jälgima mitte ainult lisatud suhkru tarbimist, vaid ka teiste kaloririkaste allikate (rasvade, süsivesikute ja valkude) mõõdukust ning tasakaalu.
Ülekaalulisus on suur probleem, kuid vaid magustatud jookide hinnatõusuga seda trendi ei muuda. Igaüks võib veenduda, et magustatud jookide hinnad (olenevalt kaubamärgist, pudeli tüübist ja suurusest) erinevad samade koguste puhul kordades. See näitab, et hind ei ole suhkru liigtarbimise juures määravaks teguriks. Tarbijad, eriti aga ülekaalulised, peavad aru saama, et hea vormi saladuseks on tasakaalustatud toitumine ja liikumine. Nii lihtne see tegelikult ongi.
Ju siis peaks ikka suhkrule käibemaks peale panema, et meie lapsed ei sööks ennast suhkruhaigeks.
Seni aga maiustame ennast haigeks. Suhkur ju odav ja teeb kõik maiuseks.