SÜSTIVAD NARKOMAANID VÕI RAHU JA VAIKUS: kuidas mõjutab süstlavahetuspunkt naabreid? (12)

Tallinna kesklinnas, aadressil Lastekodu 6, avati süstlavahetuspunkt juba 2011. aastal. Pärast kaht aastat tegutsemist, kolis see kehvade töötingimuste tõttu kolmeks aastaks teistesse ruumidesse kõrvaltänaval, kuid 2016. aastal vabanesid Lastekodu 6 majas sobivamad ruumid ning süstlavahetuspunkt kolis tagasi.

Kuidas majaelanikud süstlavahetuspunkti suhtuvad või mida on see kohalike jaoks kaasa toonud, korteriühistu esinaiselt teada ei saa – ta keeldub kommentaaridest, põhjendades, et on aasta tagasi Eesti Päevalehele kõik juba öelnud. Toona selgitas ta, et majaelanikud mõistavad teenuse vajalikkust, kuid neil on sellega oma reservatsioonid. Nii tundub see olevat ka praegu.

Ühed näevad, teised mitte

Majas elav vanem proua kirjeldab, et pärast süstlavahetuspunkti külastamist tormavad narkomaanid end tema koridori süstima. „Sind lüüakse esikus jalust maha ja kohe ülesse.“ Naise sõnul on narkomaanidel komme käia end süstimas maja viimasel korrusel – seal, kus trepid lõppevad. Varem ka pööningul, kuid nüüd sinna enam ei pääse. Naise sõnul ei lahkuvat nad sealt enne kellegi sekkumist. „Nad nii kaua lamavad seal üleval,“ kirjeldab ta. „Täitsa võõrad noored poisid.“ Kui tihti nii juhtub? „No mitte iga päev, aga no ikka juhtub.“

Kõrvaltrepikojas elav Katrin ütleb, et tema pole koridoridesse tikkuvaid narkomaane näinud. „Sülitan üle õla, nad ei ole mulle kusagil jalgu jäänud,“ sõnab ta. Katrin teab, et valdav osa elanikke on majas tegutseva süstlavahetuspunkti vastu. Katrin näib olevat pigem punkti poolt: „Ma saan aru, et kuskil nad peavad olema.“

Üle hoovi asuvas majas elav Mari ütleb, et on piirkonnas elanud paar aastat ja selle aja jooksul pole teda süstlavahetuspunktiga seoses miski häirinud. Küsimust kuuldes näib ta isegi üllatunud. „Kõik on täiesti rahulik.“ 

Samal seisukohal on ka Lastekodu 6 majas praeguseks veidi üle aasta elanud Helju. „Ma olen siin veel nii vähe elanud, et ma ei ole asjast aru saanud,“ naeratab ta ja ütleb, et kui mõni naaber võib-olla kardab narkomaane, siis tema mitte. „Aga ma kujutan ette, et väikeste lastega pered kardavad, et äkki kuskil on mingi süstal maas – aga mina ei ole siin küll ühtegi leidnud.“ Mõni minut enne vestlust Heljuga käis aia läbi ka süstlavahetuspunkti töötaja, kes otsis kõikvõimalikest nurkadest vedelema jäänud süstlaid. 

Maja taga Mardi lasteaias töötav Eha arvab, et laste lähedusse süstlavahetuspunkt siiski ei sobi. „Ta peaks vaatama natuke paremat kohta,“ ütleb ta. Teab ta ehk rääkida mõnest juhtumist? Naine jääb hetkeks mõtlema. „Ei tea,“ vastab ta ja läheb oma teed. 

Süstlavahetuspunkti suhtub taunivalt ka kõrvalmajas elav mees. „Ei meeldi!“ on lühike vastus. Paludes põhjendust, ütleb ta pea kärkival toonil: „Miks ma pean seda põhjendama?” Vestluse käigus selgub, et mehe pahameel sai alguse siis, kui süstlavahetuspunkti alles rajati ja tema maja koosolekutel keegi nõu pidamas ei käinud. „Ja süstlad vedelevad igal pool maas.” Kui tihti? „No mitte päris iga päev,” ütleb ta, ega suuda anda selget vastust, kui sageli neid siis hoovis on.

Palju ärevaid küsimusi

Lastekodu tänava süstlavahetuspunkti haldava MTÜ Convictus Eesti juhataja Meelis Voolmaa ütleb, et süstlavahetuspunktide sisseseadmine on olnud igal pool paras sotsiaalne eksperiment, sest palju sõltub naabritest. „Eks alguses on olnud alati vastasseisu, hirmu ja paanikat.“

Voolma sõnul on tal tunne, et praegu on süstlavahetuspunktide jaoks kohtade leidmine raskem kui varem – just seetõttu, et ühiskonna hoiakud on varasemast teravamad. „Inimesed pabistavad rohkem,“ ütleb ta.

Kohalikega läbisaamiseks tuleb Voolmaa sõnul nendega suhelda. „Hästi palju oleneb üks ühele suhtlemisest,“ ütleb ta, et enne Lastekodu 6 asuvasse majja süstlavahetuspunkti rajamist kohtuti majaelanikega ühistu koosolekul. Ka maja kõrval olevas lasteaias käivate laste vanematega on kohtutud. „Eks need ühiskondlikud paised – nendega tuleb lihtsalt tegelda. Ega muidu asjad paremaks ei lähe. Suhted on alati head, kui inimesed omavahel räägivad.“ 

Voolmaa nendib, et ärevaid küsimusi on olnud palju. „Hästi tihti hakkavad tooni andma üks-kaks inimest, kes on tõesti hirmul ja kui nad suudavad  koosoleku kusagile poole ära kallutada, siis…“ jätab ta mõttelõnga poolikuks. Lastekodu 6 asuva maja külge on mittetulundusühing paigutanud kaamerad ja andnud elanikele kontaktnumbrid. Lisaks hoiavad keskuse töötajad ümbrusel silma peal.

Politsei kuritegevusega seost ei näe

Süstlavahetuspunkti rajamine Sitsi tänavale on pannud kohalikud muretsema, et siis tõuseb piirkonnas ka kuritegevus. Kuidas on sellega lood Lastekodu tänaval? 

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Rait Pikaro sõnul on keeruline luua otsest seost süstlavahetuspunktide asukoha ja piirkonna probleemidega. „Märgatavat süütegude arvu kasvu statistikast kahjude vähendamise keskuste (rahvakeeli süstlavahetuspunktide – M. S.) asukohtadega seoses ei ilmne,“ ütleb Pikaro. Kriminaalbüroo talituse juhi sõnul pannakse süütegusid toime seal, kus liigub kõige enam inimesi. „Ka statistika järgi on selleks näiteks kesklinna piirkond.“ Politsei pressiesindaja Marie Aava sõnul näitab politseistatistika, et narkoväärteo taustaga inimesed panevad kõige rohkem toime varavastaseid kuritegusid. Statistiliselt jäävad sellise taustaga inimesed politseile kõige sagedamini vahele kauplustes varastades.

Süstlavahetuspunkt mõjutab kinnisvaraturgu

Kas süstlavahetuspunkti naabrus mõjutab kinnisvara hindu?

„Selles ei saa kahelda,“ ütleb Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja juhatuse esimees Ardo Lepp. „Kui on teada, et süstlavahetuspunkt kuhugi tuleb, on selle mõju tunda juba enne punkti  rajamist.“ Lepa sõnul langetab süstlavahetuspunkt selles kortermajas olevate korterite hindu, aga langevad ka lähiümbruse kinnisvara hinnad. „Kui samaväärne kinnisvara on olemas kohas, kus süstlavahetuspunkti ei ole, siis langeb valik sellele.“